Kuna meedias hirmutatakse palju Venemaaga, siis on jäänud mulje, et idapiiri taga on iga eestlase kõige suuremad vaenlased. Eks ka Vene riigijuhid ise ole oma teravate väljaütlemistega eestlastes hirmu tekitanud, kuid meid alateadliku hirmu all hoidmine näibki olevat nende taktika naaberriikide suhtes. Samas ei peaks seda võtma kui põhjust, miks hakata Eesti patrioodiks, sest läbi viha või hirmu langetatud otsused ei ole kunagi õiged.

Niisamuti on ka meie poliitmaastik loonud olukorra, kus venelasi, sealhulgas ka kohalikke, nähakse Eesti rahva kõige suuremate vaenlastena. Võtame näiteks Pronksöö sündmused, millega üritati luua umbes selline pilt: Reformierakond (Ansip) kõrvaldas tüliõuna Tõnismäelt, päästis Eesti rahva ning kõik, kes nendel öödel linnas laamendasid, olid kindlasti venelased ja Keskerakonna pooldajad.

Samuti jäi mulje, et kõik Keskerakonna valijad on venelased ja venemeelsed, seega peab iga "õige eestlane" andma oma hääle ainult Reformierakonnale. Paraku külvab selline vastandamine inimeste vahele ainult pingeid, kuna enamik eestlasi puutub ikkagi vene keelt rääkivate inimestega igapäevaselt kokku: ühistranspordis, poes jne.

USA president Thomas Jefferson on öelnud: "Teisitimõtlemine on parim näide patriotismist." Kui patriootlikud me oleme, kui noogutame parteijuhtidele kõiges kaasa, lastes endal uinutavalt uskuda, et ainult nemad teavad neid kõige õigemaid vastuseid?

Esseist Edward Abbey on öelnud: "Patrioot peab alati olema valmis kaitsma oma riiki selle valitsuse eest." Abbey väide on küllaltki tabav, kuna tihtilugu tegutsevad riikide valitsused oma rahva soovide vastaselt ning teinekord isegi omaenda rahva vastu.

Patriotism ei peaks põhinema vihkamisel ega hirmul. Niisamuti ei peaks poliitika rikkuma inimeste elusid ega pöörama inimesi üksteiste vastu. Praegu ei aja eestlasi kodumaalt ära mitte venelased ega võõrvõim, vaid kiire hinnatõus, hoolimatus, juhtpoliitikute ükskõiksus ning madalad palgad.