Selles artiklis vaatlen kolme küsimust. Esiteks seda, milline on nn peibutuspartide roll ja keda tahetakse volikokku viia suletud parteinimekirjaga. Teiseks seda, mil määral tähtsustab üks või teine nimekiri tööd linnaosade halduskogudes. Kolmandaks seda, kui suure osa moodustavad Keskerakonna nimekirjas sõltlased, see tähendab inimesed, kelle töö ja leib sõltub otseselt linnast.

Suletud parteinimekirjad

Paistab, et laiem avalikkus pole nn ülelinnaliste nimekirjade rolli Tallinnas ikka veel teadvustanud, ehkki neid kasutati ka neli aastat tagasi. Seda enam tasub kiigata Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehele, et teada saada, kuidas erakonnad ja valimisliidud ise oma kandidaate hindavad. Eriti põnev on peibutuspartide positsioneerimine. Kas nad on esil ka ülelinnalise nimekirja tipus või juletakse siin rohkem esile tõsta neid kandidaate, kes tegelikult saavad ja tahavad volikokku minna?

Kõige masendavam on ses suhtes Reformierakonna nimekiri. Peibutuspartidena kvalifitseeruvad ministrid, Riigikogu liikmed ja europarlamentäär Savisaar-Toomast on siin hõivanud tervelt kolmteist esimest positsiooni. Reaalselt volikokku minevatest kandidaatidest leiame Õnne Pillaku alles nimekirja neljateistkümnendalt realt. Sellest võib välja lugeda vaid ühte - võõrandunud valimismudel, mille puhul volikogu hakkab taas koosnema peamiselt asendusliikmetest, sobib Reformierakonnale ja nad on sellega seotud silmakirjalikkuse täielikult omaks võtnud.

Reformierakonna nimekirja tipp: Valdo Randpere, Taavi Rõivas, Keit Pentus-Rosimannus, Jürgen Ligi, Hanno Pevkur, Urmas Paet, Kristen Michal, Vilja Savisaar-Toomast, Igor Gräzin, Paul-Eerik Rummo, Remo Holsmer, Laine Randjärv, Maret Maripuu, Õnne Pillak, Ülle Rajasalu.

IRL-i nimekiri erineb Reformierakonna omast peamiselt linnapeakandidaadi poolest, sest erinevalt Randperest ei ole Eerik-Niiles Kross peibutis. Sedasama ei saa aga öelda järgneva nimekirja kohta, kus erandiks on üheksandaks platseerunud Tarmo Kruusimäe. Ka tema järel tuleb Riigikogu liikmeid, rivi lõpeb Siim Kabritsaga ja temale järgnev Madis Kübar on kolmas tegelik üritaja. Avalikult reklaamitud „Krossi meeskonda" (Yoko Alender, Tiit Meren jt) ei ole erakonnasiseselt tõsiselt võetud ning ülelinnalises nimekirjas ei pääse nad üldse pildile.

IRL-i nimekirja tipp: Eerik-Niiles Kross, Urmas Reinsalu, Siim-Valmar Kiisler, Liisa-Ly Pakosta, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Sven Sester, Erki Nool, Tarmo Kruusimäe, Mart Nutt, Reet Roos, Siim Kabrits, Madis Kübar, Priit Värk, Avo Üprus.

Keskerakonda eristab teistest see, et neil on hulk linnapoliitikuid. Ilmselt just sellepärast on Riigikogu liikmeid nimekirja tipus vähem kui Reformierakonnal või IRL-il. Samas hinnatakse tähelepanuväärselt kõrgelt oma ekstreemsete avaldustega tuntuks saanud Riigikogu liiget Yana Toomi, kes paikneb kohe Edgar Savisaare kannul.

Keskerakonna nimekirja tipp: Edgar Savisaar, Yana Toom, Toomas Vitsut, Merike Martinson, Toivo Tootsen, Marika Tuus-Laul, Elmar-Johannes Truu, Mailis Reps, Viktor Vassiljev, Kaja Laanmäe, Jüri Ratas, Jelena Glebova, Andres Kollist, Daisy Järva, Tiit Terik.

Ainsana on parlamendierakondadest põhjust kiita sotsiaaldemokraate, kes vähemalt ülelinnalise nimekirja puhul on paigutanud peibutised lõppu. Ainsa erandina on esiplaanil linnapeakandidaat Andres Anvelt, kelle tegelik kavatsus volikokku minna on küsitav.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja tipp: Andres Anvelt, Vadim Belobrovtsev, Barbi-Jenny Pilvre-Storgard, Anto Liivat, Hanno Matto, Jaak Juske, Maris Sild, Lauri Laats, Lauri Läänemets, Maimu Berg, Reet Laja, Lennart Mängli, Kadi Pärnits, Jüri Pihl, Igor Kopõtin.

Vaba Tallinna Kodanik vastandub nii peibutajate kasutamisele kui ka muudele kartellierakondade hädadele. Sisedemokraatia harjutus nimekirja koostamisel lõppes aga sellega, et esinumbriks ei saanud ei valimisliidu juht Karli Lambot ega ka linnapeakandidaat Hardo Aasmäe. Esikohale hääletati hoopis Mähe Seltsi esimees Erik Vest. Kui veteran Aasmäe kõrvale jätta, leidub siin tulevikutegijaid, kellele erakondade edutamismehhanismid on olnud suletud või vastuvõetamatud.

Vaba Tallinna Kodaniku nimekirja tipp: Erik Vest, Brit Kerbo, Karli Lambot, Hardo Aasmäe, Külliki Kübarsepp, Ülle Mitt, Kadri Jäätma, Tarmo Treimann, Mati Ilisson, Jaan Riis, Anne Hansberg, Kaur Kivirähk, Andrus Lipand, Margus Jaago, Kuido Merits.

Konservatiivne Rahvaerakond eristub peamiselt sellega, et kolmandik selle nimekirja esikümnest kannab ühte ja sama perenime. Esikümme: Mart Helme, Martin Helme, Einar Laigna, Anti Poolamets, Aivar Koitla, Andrus Leberecht, Vaike Nõmm, Helle-Moonika Helme, Mait Riisman, Heino Seljamaa.

Andku ülejäänud nimekirjad andeks, aga nende volikokku jõudmine oleks mu meelest suuremat sorti ime. Küll aga toon mõne neist esile järgmises analüüsilõigus.

Valmisolek osaleda halduskogudes

Tallinna linnaosade halduskogude ja nende moodustamise kohta pole Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt võimalik leida mitte ridagi. Halduskogud moodustab Tallinn ise, kuid nende moodustamise aluseks on kohalike valimiste tulemused linnaosades. Paraku ei tea valijad enamasti isegi seda, kes kandidaatidest saavad halduskogudesse kuuluda ja kes mitte. Siin on kaks kriteeriumi: elukoht vastavas linnajaos ja isiklik sooviavaldus. Mulle on alati mõistatuseks jäänud, kuidas see teave valijani jõuab.

Vaatamata halduskogude staatuse ebamäärasusele ning nende järjekindlale marginaliseerimisele praeguse linnavalitsuse poolt on ühe või teise nimekirja kandidaatide valmisolek tööks halduskogus päris oluline näitaja. See kõneleb ühtaegu nii kandidaatide kohaidentiteedist ja pühendumusest, aga ka nimekirja kui terviku koostamise professionaalsusest ja sellest, kui tähtsaks nimekiri rohujuuretasandi demokraatiat peab.

Halduskogude koosseisu kinnitamise komisjon tegi oma otsuse 13. septembril ning selle alusel avaneb järgmine pilt:

Isamaa ja Res Publica Liit: kandidaate 230, halduskogudesse 169 ehk 73,5 protsenti;

Vaba Tallinna Kodanik: kandidaate 93, halduskogudesse 65 ehk 69,9 protsenti;

Sotsiaaldemokraatlik Erakond: kandidaate 188, halduskogudesse 129 ehk 68,6 protsenti;

Reformierakond: kandidaate 398, halduskogudesse 208 ehk 52,3 protsenti;

Keskerakond: kandidaate 454, halduskogudesse 180 ehk 39,7 protsenti;

Tallinna Rohelised: kandidaate 35, halduskogudesse 12 ehk 34,3 protsenti;

Konservatiivne Rahvaerakond: kandidaate 86, halduskogudesse 28 ehk 32,6 protsenti;

Üle-Eestiline Valimisliit: kandidaate 74, halduskogudesse 21 ehk 28,4 protsenti.

Selgelt eristuvas juhtrühmas on IRL, Vaba Tallinna Kodanik ja sotsiaaldemokraadid, Reformierakond on kusagil vahepeal ja Keskerakond kuulub üllatuslikult alumisse liigasse.

Nimekirja pikkuse ja halduskogu-teadlikkuse vahel arvestatavat seost ei ole, seda näitab Keskerakonna tulemus. Miks see nii on, vajab põhjalikumat analüüsi, kuid esile võib tuua paar mõtet. Esiteks ei ole Keskerakond huvitatud halduskogust kui rahvaesindusest, vaid võimu tsentraliseerimisest ja linnaosavalitsuste parteistamisest. Nad lihtsalt ei võta halduskogusid tõsiselt. Teiseks on Keskerakond jõulisemalt kui keegi teine täiendanud oma ridu vähe motiveeritud sõltlastega, kelle jaoks linnaosa, kus kandideerida või halduskogusse kuulumine ei omagi tähtsust.

Tulevikus on loomulikult otstarbekas tõsta halduskogude staatust ning korraldada nende valimine eraldi protseduurina, mis oleks kõigile valijaile hoomatav ja selge.

Ilmavaatega erakond või munitsipaalmaffia?

Keskerakonna näol ei ole tegemist mitte maailmavaatel põhineva erakonna, vaid munitsipaalmaffiaga. See järeldus heiastub, kui võtta ette nende Põhja-Tallinna nimekiri. Esimese hooga loendasin ainuüksi ühe linnaosa nimekirjas 27 kandidaati, kelle otsene tööandja on Tallinn. Siia kuuluvad plakatiskandaaliga halba kuulsust kogunud linnaosajuhid Karin Tammemägi ja Priit Kutser, aga ka neid õigustama sunnitud linnaosa avalike suhete nõunik Katrin Hinrikus, samuti linnaosa noorsootöö nõunik Heleni Praks.

Edasi: Põhja-Tallinna all tegutseva Salme Kultuurikeskuse direktor Toomas Loo ja asedirektor Merike Purde; Mart Ummelas ja Üllar Luup Tallinna Televisioonist; Jelena Sokolovskaja ajalehest „Stolitsa"; lisaks hulk koolijuhte ja õpetajaid, samuti teiste linnaosavalitsuste ning Vene Kultuurikeskuse töötajaid. Väljapaistvamad munitsipaalametite pidajad, kes üritavad Kalamajas ja mujal kätt valgeks saada, on Linnatranspordi Aktsiaseltsi juht Enno Tamm, Tallinna Turgude direktor Tiia-Liis Jürgenson ning Linnaplaneerimise Ameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein.

Ma ei jõua siin süveneda teiste linnaosade nimekirjadesse, kus muuseas võib leida veel mitu Põhja-Tallinna ametnikku. Kuid võimupüramiidi käekiri on kõikjal sama. Keskerakond on parteistanud linnaaparaadi ja paneb kandideerima ka erakonda mittekuuluvaid ametnikke, kui neil on vähegi arvestatavad eeldused saada hääli. Maffiale iseloomulikult võib eeldada, et mitte kõik 454 kandidaati pole end vabatahtlikult üles seadnud. Liikumapanev jõud on hirm kaotada töökoht ning „ristiisa" soosing.

Palusin ühel kenal inimesel linnaametnike erakondlikku kuuluvust ja osalemist valimistel eraldi analüüsida. See on mahukas töö ja seni oleme suutnud läbi võtta vaid linnaosade valitsused ja nende allasutuste juhid. Selles kategoorias leidsime kokku 95 inimest, kes kuuluvad erakondadesse. Neist koguni 66 on Keskerakonna liikmed, järgnevad Reformierakond ja Konservatiivne Rahvaerakond võrdselt 8 inimesega. Veel ühesuunalisem pilt avaneb, kui vaatame, kes kandideerivad ja millistes nimekirjades. 38 linnaosavalitsuste töötajat kandideerib Keskerakonna nimekirjas ning neile vastandub vaid üks julge (Merili Tamm), kes kandideerib Reformierakonnas.

Veel on mõned vintsked koolipapad: Reaalkooli direktor Gunnar Polma kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas, Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur IRLi nimekirjas ja Toomas Kruusimägi Inglise Kolledžist Reformierakonnas. Keskerakonnastatud koolijuhte on palju rohkem.

Keskerakonna „pikk nimekiri" on tegelikult silmamoondus. See ei koosne mitte niivõrd ilmavaate järgi rivistunud kandidaatidest, vaid eeskätt isikliku leivakannikahuviga juhitud sõltlastest. Nii kurb ja kole see ongi! Ja just see teeb linnaametite depolitiseerimisest nende valimiste kõige sisukama üleskutse.