Elu peab olema võimalik ka Facebookita

Facebook on muutunud inimeste jaoks niisama enesestmõistetavaks kui mobiiltelefon ja internet. Mõned päevad tagasi ilmus Delfi uudisteportaalis lugu, mis teatas uuest Facebooki-uuendusest. Sel päeval sai just see nupuke kõige enam klikke.

Facebook on muutunud omaette maailmaks, milles toimuvate sündmuste kajastamine on samasuguse uudisväärtusega kui reaalses maailmas aset leidev. Kas liigume reaalsusest jäädavalt kübermaailma või peitub Facebooki-fenomen milleski muus?

Hiljuti jooksis teles paari aasta tagune film Facebooki loomisest ja see pani mind uuesti mõtlema, miks just Facebook on nii populaarne. Miks mitte Orkut, mis oli Eestis väga populaarne enne seda? Miks mitte Skype, mis võimaldab näha näost näkku seda, kellega suhtled?

Meid huvitavad teiste elud, see on selge. Seda näitab seegi, et tõsieluseriaalid ja tõestisündinud lugude ekraniseeringud on nii populaarsed. Raamatukoguhoidjad teavad rääkida, et kõige enam laenutatakse elulooraamatuid, mis on samuti üks võimalus heita pilk kellegi ellu. Meid huvitab see, mis toimub teiste inimeste elus. Facebook pakub võimaluse tunda, et saad korraga jälgida sadade tuttavate inimeste elusid või vähemalt killukesi neist. See tekitab illusiooni, et tänu Facebookile on need inimesed püsivalt meie elus ja pildil.

Kohtasin paari päeva eest üht põgusat tuttavat. Me oleme väga vähe suhelnud ja mul ei ole isegi tema telefoninumbrit ega e-maili aadressi, aga Facebookis oleme sõbrad ja ma teadsin suures plaanis, mida ta on viimaste aastate jooksul teinud, ilma et oleksime rääkinud, kohtunud või muud moodi suhelnud. Ilma, et oleksin avaldanud aktiivselt soovi tema tegemistest teada ja ilma et ta oleks teadvustanud, kui kursis ma olen.

Facebooki-postitused on huvitav nähtus. Mis paneb inimest oma Facebooki-seinale kirjutama? Soov jagada mis tahes emotsiooni, elamust, mõtet, maailmavaadet. Harvem ka soov mõjutada. Inimesel on vajadus oma elu ja tundmusi kellegagi jagada. Sellepärast mulle ei meeldi üksi kinos või teatris käia: pole kellegagi hiljem muljetada. Kui parasjagu kedagi teist ei ole, siis Facebook sadade sõpradega on alati valmis kuulama. Keegi ikka loeb, keegi ikka reageerib, keegi ikka laigib.

Nägin ilusat loodusvaadet: Facebooki! Käisin kontserdil: Facebooki! Sain uued talvesaapad: Facebooki! Komistasin ja väänasin jala välja: Facebooki! Rääkimata sellest, kui kirjutasin uue raamatu, salvestasin uue laulu või tegin muud "tõsisemat".

Aga kas me tegelikult vajame Facebooki? Ma vajan neid asju, mida Facebook pakub või näikse pakkuvat: tähelepanu, ärakuulamist, nõuandeid, toetust, aga mulle tundub, et tegelikult mitte Facebooki ennast.

Facebook on olnud aastaid mu lahutamatu kaaslane, olen kasutanud kõiki selle võimalusi ja mu elus on olnud aegu, kui olen viibinud seal kogu oma ärkvelolekuaja. Et mul on probleem, sain aru, kui sõpradega Vormsi saarel matkates kogu aeg ninapidi nutitelefonis passisin.

Ma ei teinud midagi, et seda muuta, peale selle, et pool aastat hiljem võtsin umbes kuuajase pausi.

Pärast kõiki neid aastaid jõudis mulle aga lõpuks ühtäkki kohale, et mul ei ole Facebooki vaja. Ja enamgi: see toob mu ellu rohkem halba kui head, võttes mu aja, tähelepanu, pärissuhted, süvenemisvõime ja pakkudes paljudele võõrastele inimestele võimalust teada minust liiga palju.

Telefonid on olemas, e-mailid on olemas, isegi Google'i-vestlus ja Skype on olemas. Ja pildid? Näost näkku on parem näha, elamusi kuulda on põnevam kui pildialbumit sirvida. Ja ära jääb ka igasugune arvustamine stiilis "Issand, mida see endaga teinud on!" Rääkimata frustratsioonist, mida tekitavad arvukad mängutaotlused ja postitused, mis meile närvidele käivad.

Ma saan hakkama Facebookita. Selle teadvustamine on nagu ärkamine pikast unest, mis koosnes teiste inimeste elukillukeste virvarrist ja tundidepikkusest mittemillegi vaatamisest.

Üks pilt minu sõbra profiilil tõi kaasa suure jama nii mulle kui talle, nii et kaotasin oma osaluse vabatahtlikus ettevõtmises. Üks pilt teise sõpbra seinal tõi kaasa minu poolnaljaga pillatud sarkastilise kommentaari ja meievahelise tüli. Mitmed mu maailmavaatelised postitused on pannud inimesi mind sildistama, võib-olla isegi minust eemale hoidma. Rääkimata solvumisest ja vihastamistest stiilis "Sa oled sees ja ei räägi minuga", "Miks sa mu kirjavigu parandad?", "Tegele oma asjadega!" jne.

Mul ei ole seda vaja. Elu peab olema võimalik Facebookita.