Andrei Hvostov: Head Nostradamust!
Pühapäeval, seitsekümmend neli aasta tagasi, algas sõda. Teine maailmasõda.
Kirjutamise hetkel pole veel teada, kas ja millal ründab USA taha koondunud “coalition of the willing” Süüriat. Pole teada seegi, kes täpselt on need “teotahtelised”. Enamasti NATOsse kuuluvad suuremad riigid, mõned Pärsia lahe äärsed maad. Tundub et Iisrael. Aga Eesti? 2003. aastal Iraaki tungimise eelõhtul pritsis Eestil sõjakat tahet ninast ja kõrvadest. Praegu kostab Islandi väljakult ettevaatlikku lurinat stiilis “osaleme Nato seisukoha kujundamises”.
Maailm on tiine vandenõuteooriatest. Näiteks: Süüria diktaator Bashar al-Assad oli käimasolevas kodusõjas peale jäämas ning seepärast laskis keegi valla keemiarelva, sundimaks president Obamat tungima al-Assadile kallale; Obama nimelt teatas eelmise aasta 20. augustil, nagu võtaks ta sedasama keemiarelva kasutamist kui “punast joont”, mille ületamise järel on Ühendriigid sunnitud tegutsema.
Küsimuste küsimus kõlab, et kes oli see “keegi”, kes laskis mürgigaasi Damaskuse lähistel valla. Loogika ütleb, et al-Assadil, kellel oli lahinguväljal niigi edu, polnud seda vaja kasutada. Äkki tegid seda mässulised? Või keegi al-Assadi enda kindralitest, soovides olukorra eskaleerumist? Või Iisrael? Globalistid? Vabamüürlased? Reptiilidest tulnukad – needsamad, kes on umbes viiendiku USA kodanike arvates võtnud Washingtonis võimu enda kätte?
Elame teadusliku mõtte ja tehniliste lahenduste kõikvõimsusse uskumise sajandil, ent hakates seletama sõdade puhkemise põhjusi, langeme tagasi Nostradamuse aegadesse.
Tahaks õnnitleda Jaak Aaviksood, et ta ei pea kristallkuulikest käes hoides ja kõrget maagimütsi kandes avalikkuse ette astuma. Ning kaastundeavaldused kaitseminister Urmas Reinsalule.
1. september ei seostu vaid sõjaga; see on meil ka teadmiste päev.
Haridusminister Aaviksoo on avanud siin uue frondi, küsides 23. augustil Õpetajate Lehes, et kas Eesti kool on huvitav. Vastates kohe, et tema arvates ei ole. Lahendusena näeb Aaviksoo õppekavade mahu kärpimist poole võrra.
Mõte on õige (see lastakse põhja vaidlustega, et mitu protsenti täpselt tuleb midagi kärpida), aga see on vaid pool asja. Elu näinud õpetajad ütlevad, et ükski õppekava ei takista lastele andmast head haridust. Oleks vaid õpetaja tasemel. Kui tal silm särab ja professionaalsed oskused on laes, siis ei heiduta teda isegi selline õppekava, mis viksitud maha keskaegselt Tallinna dominiiklaste kloostrikoolilt. Kui vaid lubatakse õpetada grammatikat ja aritmeetikat, siis saame lapsed ära haritud.
Asi pole niivõrd kavades kui kavade elluviijates. Aga vaat siin on Aaviksool – tüüpilisel kuluministril – käed seotud. Ta ei saa hüüda, et õppekavade kärpimisega poolele peaks kaasnema õpetajate palkade tõstmine kahekordseks. Sest mida ütleks seepeale vabariigi valituses töötav tuluminister? Ilmselt midagi reljeefset.
