Aasta alul alanud kiirabikonkurss sai juba aasta esimesel päeval meedias tiitliks reform – räägimegi siis ka siin artiklis asjast kui kiirabireformist. Enne kui hakata uurima, kui suletud need uksed olid, mille taga väidetavalt reformi ette valmistati, tuleb meelde tuletada, miks muudatused üldse vajalikud olid.

Üks suurimaid käimasoleva kiirabi ümberkorralduste eesmärke on luua juurde uusi kiirabibrigaade ning tõsta kiirabibaaside arvu 54-lt 60-le. Ideaalis näeksime, et lähiaastail oleks 117 kiirabibrigaadi praeguse 90 asemel. Neist arvudest on näha, et ümberkorralduste arvelt ei soovita karvavõrdki kokku hoida, vaid teha kõik selleks, et kogu riigis paraneks ja ühtlustuks nii kiirabi kättesaadavus kui ka kvaliteet.

Kiirabi ümberkorralduste eesmärk on, et ükskõik kus te ka Eestimaal olema või elama ei satuks, jõuaks kiirabi tõepoolest kiiresti kohale. Kiirabibrigaadide tegevust võrreldakse üle Eesti hoolikalt – kui kiiresti eri maakondades brigaad kohale saabub, kui paljudel juhtudel lisaks kohapeal abi osutamisele viiakse patsient haiglasse. Loomulikult sõltub otsus igal konkreetsel juhul patsiendi tervislikust seisundist, aga piirkondade võrdluses võib siiski ütelda, et kui hospitaliseeritavaid patsiente on silmatorkavalt rohkem, ei jõua kiirabi kiiresti teiste abivajajateni.

Täna on Eestis 54 kiirabi teeniduspiirkonda. Ümberkorralduste järgselt kaotavad piirid oma tähenduse. Suund on sinnapoole, et ka aeglasemate ehk mitte eluohtlike kutsete puhul reageeriks neile lähim vaba brigaad ja kiirabi tuleks kohale kiiremini ka sellistel juhtudel.

Uute teeninduspiirkondade kavandamisel on arvesse võetud ennekõike tervishoiusüsteemi korraldust. Esiteks pöörati tähelepanu erakorralise meditsiini ööpäevaringse võimekuse olemasolule haiglates. Teiseks peeti silmas võimalikke tõenäolisi stsenaariume haiglate edasises arengus. Kolmandaks arutati teeninduspiirkondade loomine läbi ka päästesüsteemiga.

Selle kohta, kas ümberkorraldusi valmistati ette liiga avatult või kabinetivaikuses, lähevad arvamused üsna lahku. Maaleht arvas näiteks, et reformi ettevalmistamise juurde lubati liiga palju ja jõulisi huvigruppe. Teiste arvates tehti kõike kabinetivaikuses ja suletud uste taga. Lähtusime tõsiasjast, et kohtadel töötavaid praktikuid kaasamata ning olemasolevat olukorda analüüsimata ei ole kuidagi võimalik riigile nii olulist valdkonda kui kiirabi arendada. Nii oligi lisaks terviseameti spetsialistidele kaasatud Eesti Kiirabi Liit ja paljud teised.

Kiirabikutsete mõttekus

Eelmisel aastal kutsuti kiirabi välja 273 449 korral. Täidetud väljakutsete arv oli 262 765, tulemusteta kutseid 4 597, annulleerituid 6 087. Kuigi ka tulemuseta või annulleeritud kutse korral läks brigaad reaalselt liikvele (töötas, mitte ei olnud ainult valmisolekus), näitab arv 262 765 ilmselt kõige täpsemalt vajadust kiirabi kui teenuse järele.

Kas natuke üle veerand miljoni kutse on palju või vähe? Soome kiirabisüsteemis oli eelmisel aastal vastav number 780 000. Soome kiirabi põhineb parameedikutel ja vajadusel toetab kiirabibrigaadi arst vaid Helsinki piirkonnas.

Tehes töömahu võrreldavaks elanike arvu alusel, oli Eestis kiirabi vaja keskmiselt igal viiendal ja Soomes igal seitsmendal elanikul. Selle peamine põhjus on tervisenäitajates, mis on eestlastel halvem kui soomlastel.

Lätis, kus on meiega üsna sarnase loogika ja võimekusega kiirabi ning ka sotsiaalne taust, kutsub praktiliselt iga neljas inimene kiirabi. Ja seda vaatamata asjaolule, et meditsiiniliselt põhjendamatu väljakutse eest võtab Läti kiirabi inimeselt visiiditasu.

Eesti omapäraks on üsna suur purjus inimeste, aga ka narkomaanide osakaal kiirabi kutsete hulgas. See kahjuks on meie tänane reaalsus. Usun siiralt, et ei kiirabiteenuse kvaliteedis ega kiirabitöötajate suhtumises oma töösse ei ole vahet, kas abivajaja on joobes või muidu armetus olukorras. Kindlasti ei ole aga lahendus selles, et neile ei osutata abi, kui nende terviseseisund seda vajab. Need mured vajavad lahendamist ja nendega tegeletakse paralleelselt.

Personalist

Doktor Põlluveer ei kirjelda täpselt, kes tema nägemuses kiirabisüsteemis töötama peaks. Konkursi korraldajad pole kunagi väitnud, et plaanitakse arstivaba kiirabi. Vastupidi, sõnaselgelt on välja öeldud, et Eesti kiirabis peaks ka järgmisel lepinguperioodil olema 15 arstibrigaadi. Siiski jääb peamiseks tööjõuks meditsiiniõde.

Kas Eesti saaks üle minna parameedikutele tuginevale kiirabile? Miks vastus sellele küsimusele on ei, kirjutas tegelikult ka Põlluveer ise: paratamatult suureneks sel juhul koormus haiglate erakorralise meditsiini osakondadele. Parameedikute brigaade saaks Eesti oludes rakendada suuremates linnades, kus on palju kutseid ja järgmise taseme brigaad jõuaks vajadusel kiirelt kohale.

Teeninduspiirkonnas, kus on tööd vaid ühel brigaadil, on kõige mõistlikum lahendus jätkuvalt õebrigaad. Pole mõtet riskida seal ka arstibrigaadiga ja loota, et ehk arst ei pettu, kui enamus tööst on tegelikult õekvalifikatsiooni eeldav.

Ümberkorralduste üks eesmärke on, et paralleelselt klassikalise kolmeliikmelise brigaadiga, mida juhib arst, hakatakse arste kasutama õebrigaade toetavatena ja konsulteerivatena. Tuleb ka selge tööjaotus arsti ja õetöö vahel.

Kõikide arstibrigaadide taseme tõstmine tänasele reanimobiilibrigaadide võimekusele ei ole kahjuks realistlik, sest sellisel tasemel teenuse osutamise vajadus ei ole nii suur, et me suudaksime kindlustada motiveeriva töö 15 reanimobiilibrigaadile. Samuti ei ole mõistlik vastupidine ehk arsti ja reanimobiilibrigaadi taseme ühtlustamine tänase arstibrigaadi tasemel, sest sellisel juhul me tõstaksime oluliselt riski, et üliraskete, sageli transpordi ajal agressiivset intensiivravi vajavate patsientide teenus ei ole küllaldaselt kvaliteetne.

Brigaade tuleb juurde

Nagu eelpool öeldud, kasvab muudatustega kiirabibrigaadide arv 90lt 117ni. Juurde luuakse täiendavad õebrigaadid ning see ei ole suhtekorralduslik trikk. Brigaadid lisanduvad mitme aasta jooksul. Tuleval aastal avatakse uued õebrigaadid Türil, Jõgeval, Tallinnas ja Jüris. Nii mõnelgi juhul sõltub aga uue õebrigaadi lisandumise aeg sellest, kas iga teeninduspiirkonna haigla suudab tagada erakorralise meditsiiniosakonna töö. Kõik valitud lepingupartnerid on juba pea poolteist kuud tagasi saanud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks, milles on ka uute brigaadide avamise tellimus esitatud.

Selgemaks ja läbipaistvamaks saab reformi järel ka kiirabi tulemuslikkus. Kiirabi tulemuslikkuse mõõtmise näitajaid asus Terviseamet juurutama juba eelmisel lepinguperioodil. Kõikide praeguste teenuseosutajate lepingutesse on need mõõdikud sisse kirjutatud. Sel lepinguperioodil olid tulemused nö mitteametlikud. Järgmisest alates hakkab Terviseamet neid regulaarselt avalikustama oma veebilehel.

Näitajad hõlmavad nii ajalisi – kui ruttu kiirabi kohale jõuab, mis on klassikaline kiirabi efektiivsuse näitaja, kuid mida süsteemselt avalikustab Euroopa Liidu riikidest seni ainult Ühendkuningriigid – aga ka ravikvaliteeti iseloomustavad näitajaid. Sellele lisaks peaksid kiirabiettevõtted tulevikus ka ise süstemaatiliselt avalikustama endapoolseid rahuloluuuringuid.

Seega peaks kiirabitöö efektiivsus muutuma paremini jälgitavaks. Kõik kiirabilepingud on avalikud ja koos töötulemuste kokkuvõttega olnud kättesaadavad ka Terviseameti veebilehel alates 2007. aastast. Ka uued kiirabilepingud, koos eesmärkidega igale teenuseosutajale, avaldatakse samal viisil ja kõik huvilised on teretulnud nendega tutvuma.

Muudatused kiirabis jätkuvad

Käimasolev reform on tõepoolest jõudnud otsaga kohtusse. Aga kohtuvaidluseni pole jõutud sugugi seetõttu, et pooled vaidlevad kiirabi põhimõtteliste küsimuste üle, vaid ikka selle üle, kes saab endale järgmiseks viieks aastaks lepingu. Eks see ole demokraatia tunnus, et vaidlused, kus osapooled kokkuleppele ei jõua, lahendatakse kohtus ning seda ka siis , kui üheks osapooleks on riik. Alternatiiv näiteks telefoniõigusena oleks kindlasti oluliselt hullem ja see annaks ka esimese tõsise põhjuse küsida, kas kiirabikonkurss ikka on aus ja läbipaistev.

Suur ja oluline muutus kiirabisüsteemis on käivitunud ja puudub põhjus ning alternatiiv selle peatamiseks. Nende muutuste kõige olulisem ja kokkuvõtvam eesmärk on teenuse ajalise kättesaadavuse ja kvaliteedi ühtlustamine abivajajale. Vähem olulised ei ole ka kiirabisüsteemi sisemised eesmärgid: ühtlustada töökoormust ja luua motiveerivad töötingimused, lisaks on oluline ka võime reageerida koostöös pääste ja politseiga.