Lugeja: enam iial ei osta ma klubist juua!
Peale mõnda tundi helistasid mõned klubilistest ja palusid end klubi juurest peale võtta, kui hakkan koju sõitma. Olin täiesti kaine, mitte lonksugi alkot sel õhtul ei tarbinud.
Läksin vaid korraks klubisse sisse, et otsida seltskond üles, sest teadupärast on telefoni helinat klubides kole raske kuulda või märgata. Võtsin baarist ühe suure apelsinimahla - janu oli ja nägin, et mõned seltskonnast tantsivad ning otsustasin natuke oodata. Kiiret ju ei olnud.
Paar "kõva kutti" hakkasid baarileti juures ligi tikkuma, aga tegin neile ilusasti ja viisakalt selgeks, et ei tulnud pidutsema ja tantsima ja nad ei paku mulle huvi - et ootan sõpru ja kohe lahkun. Jõin oma apelsinimahla lõpuni ja selleks ajaks oli juba kogu seltskond koos.
Klubist väljudes tundsin end ühtäkki väga halvasti, jalad ei kandnud ja pilt muutus üha hägusemaks. Ma ei olnud võimeline autot juhtima, lihtsalt ei suutnud. Kohutavalt halb hakkas. Mitte kunagi ei ole mul isegi ülejoomisest nii halb hakanud. Nüüd siis apelsinimahlast nii paha olla?
Kahjuks ei jäänud kogu seltskonnal muud üle kui taksodesse istuda ja koju sõita. Õnneks tulid mind saatma kaks head sõpra. Kojujõudmisest ei tea ma mitte midagi. Hommikul ärkasin vaid oma voodis, riietega, meigiga ja enesetunne oli nii halb, et ei oska seda sõnadesse panna, aga mul ei ole mitte iialgi nii paha olnud kui siis ärgates.
Veidi hiljem helistasid needsamad sõbrad, kes mind koju aitasid ja uurisid, kuidas mul on. Kogu seltskond tuli minu juurde, nad ei suutnud uskuda, mis oli juhtunud. Arutasime ja imestasime, et kuidas nii. Samas olen nii tänulik, et mul on head sõbrad, kes mind hätta ei jätnud.
Seega ei ole alati süüdi naised ise ja rohke alkohol, minu puhul oli tegu süütu apelsinimahlaga. Igatahes enam iial ei osta ma klubist juua ja kui ostangi, siis vaid vett ja väga hoolega jälgin baarmeni tööd ja mitte kunagi ei jäta oma jooki järelvalveta.
