Laura Mallene: Kassapidajate kaitseks

Juulikuu teisipäeva õhtul kell 22.07 seisin ma toidupoe ukse taga. Tööl läks täpselt nii kaua. Umbes samal hetkel mõistsin, kui harjunud ma olin hilise õhtutunnini poes käima - just siis, kui selleks tunne või vajadus tuleb.

Tegelikult ei tundu hilisõhtune käik toidupoodi enam mugavuse, vaid normina. Aga sellel, et kasvõi kell 21.50 on supermarketist võimalik saada kõike piimast kaaviarini, on ka teine külg. Teisel pool klaasust nägin tol teisipäeval kassiire, kes liikusid kassade vahel. Nägudelt peegeldus uni ja väsimus.

Praegusel levinud töö- ja puhkeaegade süsteemil on ühe kassiiri nägu. Nimetagem teda Mariks (täisnimi toimetusele teada). Mari pere oli halvas olukorras, sest ta koondati. Naine sai töö supermarketi kassapidajana.