Mart Laar on kirjutanud: „Nii kommunismi kui natsismi aluseks on tervete inimgruppide - mitte üksnes konkreetsete inimeste, vaid ka nende perekonnaliikmete - hävitamine või represseerimine mitte sellepärast, mis nad konkreetselt teinud on või tegemata jätnud, vaid sellepärast, et nad saatuse tahtel kuuluvad mõnda rahvuslikku või sotsiaalsesse rühma."

Elades maailmas, kus nõukanostalgia on täiesti tavapärane nähtus ning ühes teatavas naaberriigis tegutsetakse tõsimeeli selles suunas, et ausse tõsta Nõukogude Liitu, jättes sealjuures targu mainimata, et selle käes hukkus 100 miljonit inimest, pole hilja aduda, et nii natsism kui ka kommunism mõlemad olid kurjuse kehastused.

Kui Simon Wiesenthali keskuse tegevuse mõte on õigluse ja õiguse jalule seadmine, siis pole mõistlik teha vahet ühtede ja teiste kannatajate vahel - inimlik kannatus on kannatus hoolimata kannataja kuuluvusest. Kuigi natsikuritegude uurijad on keskendunud holokaustile, võiksid nad maailmas leida rohkem mõistmist ja kaasaelamist, kui nad ise näitaksid üles kaasatundmist teiste režiimide all kannatanutele. On ju õigus elule universaalne printsiip ja mingisse rahvusesse või gruppi kuulumisest rääkimine on seejuures kohatu.

Ühtlasi peaks Wiesenthali keskus andma moraalse hinnangu ka sõdadele, kus Iisrael pommitab tsiviilelanikkonda. Teiste huvidega arvestamine loob eelduse selleks, et teised arvestaksid ka sinu huvidega.