Vene kolleegide välja pakutud resolutsioonist rääkides tahaksin teha esmalt mõned märkused selle ülesehituse ja tagamaade kohta. Esmalt vajaks selgitamist mõiste „kodakondsus", mille asemel Vene pool eelistab järjekindlalt „riigita inimesi". Sestap mainin algatuseks, et resolutsioonis esineb hulgaliselt nii tehnilisi, lingvistilisi kui ka sisulisi arusaamatusi, rääkimata loogilistest vigadest. Aga paraku pole erapooletu loogika olnud kunagi Venemaa tugevaim külg.

Võime siin saalis oma vene sõpradega nõustuda ühes asjas - kodakondsuse taotlemine ja kodakondsus iseenesest on kindlasti igaühe üks põhilisi inimõigusi. Kui keegi soovib kusagil maal saada selle maa kodakondsust ja viitsib järgida normaalseid protseduure ning elementaarseid reegleid selles riigis, peaks tal olema õigus kodakondsus ka saada. Kui tegemist on kõigiti normaalse riigiga.

Ning siinkohal tahaks küsida - kas Venemaa peab end normaalseks riigiks? Ma tean nende vastust. Nad ütlevad - jah, peame küll. Venemaa on normaalne riik. Venemaal saad sa Vene passi vaid siis, kui sa ei tekita riigile ebamugavusi, oskad riigikeelt ning ei tööta kellegi teise heaks. See on selge kui seebivesi.

Ja siinkohal peangi osutama, et resolutsioon, kus Venemaa nõuab oma kodanikele kodakondsust muudes riikides, on naljakalt nukker. Ma ei usu, et meie vene sõbrad - või peaks ma neid siiski seltsimeesteks nimetama - ei räägi mingitest nimetutest kaardistamata rahvastest kusagil maailma nurgas, näiteks mõnest džunglisuguharust. Muidugi mitte.

Niisiis on „riigita inimestest" kuidagi kohatu rääkida - igaüks elab mingis riigis. Pigem käib resolutsioonis jutt nendest venelastest, kes pole ise soovinud näiteks Eestis endale kodakondsust teha - nüüd aga avaldatakse survet, et selle peaks neile kinkima. Üldise lööktöö korras. Niisiis, on see resolutsioon demagoogiline? Kohe täiesti kindlasti.

Venemaa esindajad tahavad kasutada sõna „riigita inimesed" selle asemel, et rääkida asjadest nagu need on. Teisisõnu ei taha nad rääkida inimestest, kellel pole selle riigi kodakondsust, kus nad elavad ja kes olukorra muutmiseks ühtegi sammu ei astu... Nad ei taha rääkida inimestest, kes tahavad seal ehitada üles oma elu, aga venekeelsena ning elada ka venekeelses kultuuriruumis.

Sealjuures arvab Vene pool miskipärast, et see on nende vääramatu õigus, ükskõik kuskohas üle terve maailma. Tegelikult aga maades, mille külalised - või vähemalt keelekülalised - nad on.

Nii ei tähendagi termin „riigita inimesed" mitte midagi, vähemalt mitte kõne all olevate inimeste osas.

Kui Venemaa tahab tõesti rääkida „riigita inimestest", siis mainin meeldetuletuse korras ühe organisatsiooni olemasolu. See on Esindamata Rahvaste Organisatsioon, mis asutati 1991. aastal Haagis eestlase Linnart Mälli eestvedamisel. See tähendab, et sinna organisatsiooni kuuluvad need rahvad, kellel oma riiki pole, näiteks tiibetlased või uiguurid Hiinas.

Venelastel on oma riik. Mistõttu nad saavad olla vene kodanikud igal pool maailmas. Nii ei saa me nende puhul riigita inimestest rääkida.

Aga kui Venemaa mure riigita inimeste pärast on tõsine, siis lubage märkuse korras osundada, et Venemaa territooriumil elab kümneid soomeugri rahvaid, kellel pole mingit riiki. Mõnedel nime järgi justkui oleks, ent tegemist on siiski marionettriikidega, maadega jutumärkides. Sealsed rahvad ei saa kasutada igapäevaselt oma keelt, nende koole suletakse, kultuurielu pärsitakse ning tegelikult püütakse neist lihtsalt lahti saada ja seda labase väljasuretamise teel.

Kui kõike eeltoodut arvestada, tundub mulle, et Venemaa resolutsioon, mida nad siin läbi suruda üritavad, on pehmelt öeldes skisofreeniline. Termin „riigita rahvas" töötab venelaste enda agenda, kommete ning reaalse poliitika vastu.

Tõsi, me teame, et Vene poolel on kombeks tihtipeale rääkida ühest, aga mõelda hoopis midagi muud ning see oma jutu sisse ära peita. See resolutsioon on koostatud vaid ühel eesmärgil: mõjutada oma naaberriike, sest Vene riik on harjunud mõtlema, et tal on õigus kõikide teiste elu dikteerida. See on Venemaa ja president Putini stiil.

Nüüd tuletan meelde, et nendel Venemaa naaberriikidel on õigus oma poliitikale ja elule. Ja kui keegi soovib neis kodakondsust, tuleb seda taotleda seaduslikus korras - täpselt nagu Venemaalgi.

Kõikjal on need seadused sarnased: USA-s, Saksamaal, Norras, Taanis, Rootsis, Poolas, Eestis, Lätis.

Nii ei näe ma mingit põhjust toetada Venemaa ettepanekut hääletada selle resolutsiooni poolt. Nagu öeldud, on see paber täis demagoogiat ja ei midagi muud. Eesti poolt ütlen, et oleme tugevalt resolutsiooni vastu, sest see muudab segasemaks niigi hägusad jutud inimõigustest ja demokraatiast, mida Venemaa suheldes teiste riikidega alati välja toob, üritades näidata, et neid kiusatakse kõikjal.

Eesti hääletab vastu ja kutsub üles: viskame selle resolutsiooni siitsamast uksest välja, kust ta sisse tuli.