Ainuüksi kolme suurema ülikooli peale kokku tuleb umbes 25 000 avaldust. Ja ehkki noorte soov omandada kõrgem haridus on suurepärane, kostab avalikkusest aina nurinat. Küll on üliõpilaseks pürgijaid liiga palju, küll pole õpetatavate erialade ja ainete struktuur vastavuses “turu olukorraga”, küll kahtlustab üks ülikool (täpsemalt – mõni õppejõud), et mõni teine õppeasutus ei suuda anda nii head haridust kui esimene.

Nii hakkabki tunduma, et noorte inimeste soov edasi õppida polegi hea ja kiitustvääriv, vaid järjekordne probleem, mis vajab lahendamist.

Aga vaadakem laiemalt. Me elame maailmas, kus räägitakse hädavajalikust üleminekust teadmispõhisele poliitikale, tööle, tootmisele, ühiskonnale, majandusele jne. Teadmispõhisust pole võimalik saavutada ilma inimesteta, kes omandavad oskused ja teadmised ülikoolist. Seda esiteks.

Teiseks – eelolev aasta tuleb nii ülikoolidele, õppejõududele kui üliõpilastele tavalisest erinev ja põnev. Nii palju on avatud küsimusi!

Missugust mõju avaldab kõrgharidusreform ja nn tasuta kõrgharidus? Praegu on seda võimatu hinnata – kas või sellepärast, et tegu on eksperimendiga, mis alles algas. Kuidas töötab ülikoolide uus rahastamismudel, kui stimuleeriv (või mitte) on see õppeasutustele, mida tähendab tasulise õppe ärakaotamine (kuid sisuliselt siiski alles jätmine) õppijate tulemustele ja üliõpilaste väljalangemisele? Tasuliste üliõpilaste õpimotivatsioon on tavaliselt kõrge, sest õpitakse ju oma raha eest; milline on olukord siis, kui nõutud tasuta tasemelt kukkujad peavad jätkama sama hästi kui tasulises õppes? Siin võib olla peidus üllatusi. Väljakukkujate hulk mõjutab teaduskondade ja instituutide töötulemusi, mis omakorda on seotud ülikooli ja haridusministeeriumi tulemuslepingutes sätestatud ootuste ja rahaga.

IT-kolledži õppejõu Peeter Lorentsi radikaalne väljakutse võitlusele plagieerijate ja mahakirjutajate vastu saab tuleproovi sügisel, kui koolielu algab. Ka haridusminister tunnistas probleemi tõsidust, järgmise käigu peavad tegema õppejõud.

Aga tagasi sisseastumiste juurde. Eestis räägitakse üliõpilastest ja üliõpilaskandidaatidest tihti nagu põlevkivist – kusagil maa sees on mingi tume, nimetu ja näota mass, mida tuleb mehaaniliselt vääristada. Selleks on omad kindlad võtted, mis tuleb läbi teha, enne kui leek lõkkele lööb. Siit kõik need arutelud teemal “kui palju üldse on vaja ja kui palju on liiga palju”. See on samuti oluline, kuid midagi on veel palju olulisem. Ülikoolid pole õpetamismasinad, kus topitakse noortesse kolpadesse teadmisi ja täidetakse tellimust.

Kõrgharidus ei ole pelgalt eriala omandamine ja ülikoolid ei tooda vaid spetsialiste. Kõrgema hariduse eesmärk on ülikoolis õpitud aja jooksul aidata noortel inimestel saada iseseisvateks ja vastutusvõimelisteks isiksusteks, kes näevad ühiskonda ja oma osa selles tervikuna, kelle kaudu antakse edasi väärtusi ja keerulisi teadmisi põlvkonnalt põlvkonnale, kes viivad edasi meie maad ja ühiskonda ja tunnevad vastutust tuleviku ees.

Sellepärast peame olema rõõmsad, et kümned ja kümned tuhanded noored inimesed soovivad saada kõrgemat haridust ja võtta koos sellega kaasnevat vastutust oma maa tuleviku eest. Nemad ongi isamaa parimad pojad ja tütred.