Meie riigis on endiselt suureks probleemiks madalad palgad ning seda iseäranis naistel. Kahjuks paistame jätkuvalt silma Euroopa suurima soolise palgalõhega ja seda kinnitas ka 15. mail esitletud inimarengu aruanne. Hoolimata sellest, et Eesti ühiskonnas on probleemist juba pikalt räägitud ning Eesti Naisliit on pidevalt sellele tähelepanu pööranud, pole ikka midagi muutunud.

Kui me vaatame, kes lähevad Eestist ära, siis on need peamiselt noored haritud naised. Pole ka ime, kui Eestis elav naine teenib niigi väikeste palkade juures keskmiselt 30 protsenti vähem sama või samaväärset tööd tegevast meeskolleegist. Paradoks selle juures on, et Eesti naistel on mehest parem haridustase - tervelt 70 protsenti ülikoolilõpetajatest on juba naised. Seda kummalisem tundub, et Euroopa suurima palgalõhega Eestis kontrollib ühiskonda haritud meeste vähemus, umbes nagu apartheid omal ajal Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Seega on viimane aeg hakata täitma olemasolevaid kehtivaid seadusi. Riigikogu võttis juba 7. aprillil 2004. aastal vastu Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS), mis jõustus 1. mail 2004, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige. SoVS sisustamisel keskenduti ELi õiguse kõrval ka meie põhiseadusele, mis muuhulgas keelab diskrimineerimise soo alusel.

Põhimõte, et iga liikmesriik peab tagama naistele ja meestele sama või samaväärse töö eest võrdväärse tasu, on olemas nii EL toimimise lepingus kui ka ELi Põhiõiguste Hartas.

Üksikemad ja palgalõhe

Euroopa Liiduga liitudes võttis Eesti riik kohustuse järgida ELi seadusandlust, kuid tänaseni ei ole meie poliitikud võetud kohustusi täitnud. Näiteks pole üheksa aasta ja kuue ametis olnud ministri jooksul suudetud ellu kutsuda SoVS-is ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Samuti ei ole valitsus tänini vastu võtnud määrust, mis annaks tööandjale juhised selle kohta, kuidas võrdväärset tööd määratleda ning milliseid andmeid tuleks selleks koguda. Ilma antud määruseta on aga naiivne loota, et tööandjad hakkaksid palgalõhe vähendamisega ning selleks vastavate andmete kogumisega ise tegelema.

On selge, et kui palgad on läbipaistmatud, on raske ka soo alusel palkade suurust võrrelda. Kuigi ebavõrdseid palku on põhjendatud mehe rolli ehk pere ülal pidamise kohustustega, siis tänasel päeval see argument enam ei päde - 21. sajandil kasvab iga viies laps vaid oma ema käe all.

Aasta tagasi võttis Euroopa Parlament vastu raporti, mis käsitles sama või sarnase töö eest võrdse tasu maksmist meestele ja naistele. Raportis kutsutakse liikmesriike üles looma eeskirju, et rakendada tulemuslikult sama või samaväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet. Selleks peeti vajalikuks regulaarsete palgaauditite tegemist ettevõtetes, kus on vähemalt 100 töötajat ning kus vähemalt 10 protsenti töötajatest on naissoost.

Ettepaneku kohaselt peaksid tööandjad esitama auditite tulemused töövõtjatele ja nende esindajatele palgastatistikana, esitades jaotuse sugude lõikes. Neid andmeid tuleks igas liikmesriigis koguda majandusharu ja riigi tasandil.

Selleks, et takistada võrdse tasu maksmise põhimõtte rikkumist, teeb Euroopa Parlament komisjonile ettepaneku kehtestada trahvid näiteks sugude lõikes tehtud palgaanalüüsist mitteteavitamise ning riiklike hüvitiste, toetuste saamise ja riigihankemenetluses osalemise õigusest ilmajätmise korral. Komisjon tuleb veel käesoleval aastal välja vastava direktiiviga.

Sama või sarnase töö eest naistele ja meestele võrdväärse palga maksmine ei ole lihtsalt üks Brüsseli tobe nõudmine, vaid see on Eesti ja meie kõigi huvides. Sestap loodan, et meie täidesaatev võim lõpetab vastuvõetud seaduste valikulise täitmise ning riigikogulased tunnevad tõelise parlamentaarse demokraatia vaimus edaspidi rohkem huvi, kas nende otsuseid üldse täidetakse.