Lugeja: olen väsinud halbadest üllatustest ja pohmakas hommikutest!

Vaatan tualetipeeglist oma tuikavat silma ja seletan kõrval seisvale, käsi pesevale naisele, et üks purjus noormees virutas mulle tantsuhoos rusikaga vastu nägu. Õnneks on silm korras. Muigav naisterahvas jutustab mulle vastutasuks loo, kuidas ta kord mingi käekotieksituse tõttu Triin Tulevile kõigest jõust ridiküliga vastu nägemist virutas. Meenutada on naljakas. Kõiki neid lugusid. Aga võibolla isegi mitte kõiki.

Hommikul ärkame üsna heas tujus. Voodis pole ühtki meest, ainult meie sõbrannaga. See on vist pigem erand. Meik on kohusetundlikult õhtul maha võetud, kuid pluusil on kahtlased plekid ja põlvel on kriim. Kas ma kukkusin eile? Ma ei mäleta mitte midagi. Plekk ei tule enam pesus maha.

Mis ma eile üldse tegin? Mäletan, et väga lõbus oli. Sõbranna meenutab, et olin kellegagi suudelnud. Ah, suva see.

Kunagi rääkisime sõbratariga AIDSi-testist ja mu sõbratar mainis, et on maganud igasuguste jobudega. Ma ei magaks kunagi mingi jobuga. Tema ka ei magaks, kaine peaga.

Nii need peod lähevad, lased rihma lõdvaks, naudid, pidutsed, lood kahtlaseid (üheöö)suhteid, avastad, et lahe mees oli tegelikult jobu, et seksikas peoloom tegi end lihtsalt naeruväärseks ja et ühelgi korral ei õnnestu nendest kogemustest targemaks saada. Lõpuks on isegi kaklused ja muud vahejuhtumid nii kulunud teema, et ei aja isegi naerma.

Aga tantsida tahaks ja kui isegi ei joo, siis häirivad üleliia švipsis kaaspidutsejad, kes jauravad ja kipuvad käperdama.

Ma ei viitsi enam mööda ööklubisid kolada ja mehi toredaks, ägedaks, seksikaks ja rikkaks juua. Tahaks olla adekvaatne ja lõbutseda kainelt. Ma ei ole mingi peopidur, aga kõik need alkoholiga kaasnevad "toredused" väsitavad surmani.

See tekitab mõtte, et oleks vaja üht karsket ja ägedat tantsukohta. Oleme kõik kained ja normaalsed, et ei oleks pärast halbu üllatusi ja pettunud hommikuid. Miks ei võiks olla mõni koht tõesti selline?