Tööstusrevolutsiooni algusaegadest on pärit ka drastilisemad mässud tehnoloogilise arengu vastu. Näiteks masinalõhkujate ehk ludiitide liikumine. Tööstusmasinate kasutuselevõtmine jättis paljud inimesed töötuks. Väga paljud kangrud kaotasid töö, mida oli nende peres tehtud põlvest põlve. Ja tõesti, nad jäid töölistena üle ning pidid ümber õppima. Vaevalt et humanitaarideks, aga ei või iial teada.

Kuid üks oluline muster hakkas juba siis välja joonistuma. Nimelt tõsiasi, et masin teeb tööd palju tõhusamalt, efektiivsemalt ja odavamalt kui inimene. Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinatega. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsi­võimelisust määrabki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada.