Rein Maran: Kuidas näha ja tunnetada loodust?
Me oleme elu mitmekesisust, liikiderikkust vähendanud, aegade jooksul tekkinud tasakaalu rikkunud. Aga äkki meil polegi tarvis looduse mitmekesisust? Me elame ju valdavalt kõik linnas, kus me müüme oma tööjõudu, poest ostame süüa… Kuidas saaks sellises olukorras luua mingit vaimset kontakti maastiku, loomade, taimedega? Tavaliselt peetakse selleks kontaktiks lõbusat, seltskondlikku matka või pidu kusagil rannal.
Julgen väita, et iseseisev kontakt ümbritseva loodusega on täna väga lihtne. Selleks piisavad kõik vahendid alates pildistavast mobiilist kuni tipptasemel fotoaparaadini välja. Ja need vidinad ju lausa sunnivad meid vaatama, nägema, tunnetama.
Proovige minna mõnda looduslikku paika, et seda pildistada – teie ees avaneb tohutu valikute hulk. Valides välja objekti, on jälle valikud – mis suunas, mis nurga alt...
Kui kodus materjali üle vaadates tabab pettumus - ja enamasti tabab – siis tuleb mõtiskleda selle üle, miks on see erinevus looduse ja ülesvõtte vahel nii suur. Ja võib-olla tagasi pildistama minna. Aga kui oleme piisavalt kannatlikud, siis ühel hetkel märkame, et oleme võimelised märkama loodust ka niisama, ilma kaamera abita.
Tegelikult sõltub kõik sellest, kuidas me end häälestame. Me võime minna loodusesse nii, nagu me läheksime oma lemmikkunstniku näitusele. Imetlema tema elu, loomingut, fantaasiat. Loomulikult jätame näitusesaali ukse taha oma igapäevaelu pudipadi ja läheme tajume suurt ja meeliülendavat. Me läheme endale tõestama, et me elame veel. Paraku jääb, nagu ikka näitusel, nii mõndagi võõraks, mõndagi me ei märkagi. Aga midagi märkame ikka – midagi, mis paneb helistama hingekeeled ja tekitab tahtmise külastada uusi näitusi. Aga looduses on neid näitusi oi kui palju.
Mida rohkem näitusi, seda avaramaks saavad meeled. Ja ükskord küsime: „Kes sa oled?“ Ja võib-olla julgeme selle ükskord ka vastuse anda. Selleks – head otsimist!
