Olen kõige õigem mees arvama, et eutanaasia pole lahendus, sest kõigile tuleb hoopis inimväärne elu kindlustada. Põhjus, miks nii arvan, on väga lihtne: 2010. aasta kevadeks muutusid minu füüsilised valud ja tervisehädad nii piinavaks, et ma ei näinud mõtet nendega enam elada.

Sellepärast otsustasin Eestis esimesena eutanaasiat taotleda. Kohus vastas eitavalt, kuid ma ei kahetse seda, sest minu tervisehädad on aastatega leebemaks muutunud. Nendega pole küll võimalik normaalset elu elada, aga nad on talutavad. Kuid tänu oma läbielamistele olen sajaprotsendiline eutanaasia, surmanuhtluse ja ka abordi vastane.

Elamisväärne elu on tähtsaim

Kui aus olla, siis on praegune diskussioon meedias liiga viltu keeratud, sest arutelu käib inimväärse surma üle. Tegelikult on küsimus on hoopis selles, kuidas iga inimene saaks oma elu inimväärselt elada ja just nii, et ta ei peaks tülpinult lahkumisele mõtlema.

Uskuge, iga inimene tahab inimväärset elu elada! Ka need, kes enda elu kallale kipuvad, ja ka need, kes eutanaasiale mõtlevad. Miks inimene tikub oma elu kallale? Mõlema variandi puhul on põhjused sarnased: inimesed on hooletusse jäetud, neid on ühiskonnast eemale tõrjutud (nagu ka Hvostov on oma ämma enda elust eemale tõrjunud, kuigi ta elab tal kõrvaltoas).

Pole ju raske minna inimese juurde, patsutada teda õlale ja lohutada, et küll kõik läheb paremaks. Kusjuures, võibki minna! Seda on väga ehedalt tõestanud minu enda olukord.

Samas tuleb möönda, et iga hädaga annab elada, sest elul on meile palju pakkuda: ka ratastoolis või voodis lebavale inimesele. Eestis ju tegutseb ettevõtja, kellel ei liigu ei käed ega ka jalad, aga ta elab ja naudib oma elu. Täpselt sarnase neuroloogilise hädaga võitleb üks maailmas tuntud teadlane, kuid temagi ei kurda ja leiab veel aega maailmale füüsikaalaseid teadmisi jagada.

Kuid lisaks hoolitsusele ja sotsiaalsusele tuleb ka vanuritele ja haigetele piisav sissetulek kindlustada, sest kui olla kuu lõpus valiku ees, kas osta ravimeid või süüa, siis seegi muserdab ja võtab igasuguse eluisu ära. Mul on endal selliseid kuu lõppe olnud piisavalt palju, et teada, mida inimene sellises valikute virrvarris mõtleb.

Samuti tuleb möönda, et arstid pole alati just need kõige õigemad inimesed otsustama selle üle, kas inimese tervis on nii kehv, et see tuleks eutanaasiaga ära lõpetada.

Kodulinnast tean umbes 40. aastast meest, kes langes 1995. aastal peale autoavariid koomasse. Arstid tahtsid teda elus hoidvad aparaadid välja lülitada ja tema eluküünla kustutada. Kõigest mõne käeliigutusega! Meditsiin oleks sellest võitnud mõned organid. Õnneks ei lubanud mehe ema seda teha. Ja uskuge, umbes kolm aastat peale koomasse langemist tegi seesama mees silmad lahti ja nüüd liigub ta linna peal ringi kolmerattalise jalgaratta seljas. Kõlab uskumatult? Mehe ema uskus poja tervenemisse, aga meditsiin mitte.

Eluring nagu sulle-mulle saag

Eluringi kulgemist võib sulle-mulle saega võrrelda – mina sulle, sina mulle ja vastupidi. Kõik põlvkonnad on niimoodi omavahel seotud, sest kui ollakse laps, siis hoolitsevad vanemad oma võsukeste eest. Kui emast-isast saavad vanurid või haiged, kes endaga hakkama ei saa, siis on nemad hooldatavad. Sulle-mulle saega saab tõesti ka üksi tööd teha, kuid siinjuures lisan, et siis oleks puuhalgude tegemine raskendatud.

Kui aus olla, siis praegu proovivadki kõik seda sulle-mulle saagi üksi kasutada. Seda sellepärast, et laste eest hoolitsevaid esivanemaid peame loomulikuks nähtuseks ja lausa inimõiguseks. Vanurite ja ka haigete inimeste puhul on aga loogiline, et nad tõrjutakse lähedaste poolt elust välja, sest nendega tegelemine nõuab aega, raha ja on üldse üks tüütu tegevus.

Siinjuures tuleb sellele tähelepanu pöörata, emad-isad hoolitsevad oma laste eest vähemalt 18. aastat. Selle aja sisse kuulub rinnaga toitmine, mähkmete vahetamine ja laste koolitamine. Samuti peavad vanemad lapse riiete, söögi, elamise ja muu sinna juurde kuuluva eest muretsema. Sellele lisandub ülikoolihariduse võimaldamine, paremal juhul ostavad vanemad oma lastele ka elamise.

Kas panite tähele? Vanemad teevad ja hoolitsevad! See kõlab nii loomulikult ja on nagu inimõigus. Vanemad ohverdavad oma elust suure osa laste jaoks, loobuvad nende pärast headest asjadest. Mõni eksootiline reis jääb tegemata, pidu pidamata, sest sel ajal on vaja lapse nohust nina pühkida või teda lihtsalt nunnutada.

Kõik on ilus, aga kui vanemad on oma elusügise künnisel või nende tervis järsku halveneb, siis tundub nii loogiline, et vanad ja närbunud inimesed võib unustada, maha kanda, eemale tõugata. Jah, veelgi parem on, kui saaks neile kohe otsa peale teha, siis ei oleks nad kellegi elu takistamas. See brutaalne mõtlemisviis tuleneb meie eduühiskonna kuvandist, et kui sa pole enam noor, hea tervisega, ilus, edukas, rikas ja endaga ise toime tulev inimene, siis peab su kuskile taustasüsteemiks ära tõukama, sest muidu jääd ette ja hakkad elu loomulikku edu ja arengut takistama.
 
Lepime lihtsa elu ja lahendustega

Meie inimeste elud on üldse natukene rikkis. Me lepime lihtsate lahendustega. Kui meie unistusi takistavad väikesed pisidetailid, siis loobume neist kergekäeliselt. Me abiellume, kuid lahutame juba esimese väikese tüli pärast, sest miks pead vaevata, kui tänavad ja ööklubid on nooremaid ning veelgi ilusamaid mudeleid täis. Ja autod! Neid vahetame kohe, kui näeme, et naabrimees või sõber on endale uhkema ja kallima ostnud. Me ainult ostleme ja vahetame vanemaid mudeleid välja. Mõnus ja lihtne tegevus ning elu, ei pea eriti mõtlema, vastutama ja oma väikest peakest vaevama.

Saan aru, et inimestel on kopp ees vanurite ja haigete lähedaste eest hoolitsemisest, sest me (jah, ka mina!) oleme inimestele, ühiskonnale ja riigile igas mõttes koormaks, kuid ma olen siiski veendunud, et ka meil (jah, ka minul) on õigus inimväärsele elule. Tõesti, mitte surmale!