Eutanaasiast: juba Vargamäe Indrek andis piinades emale mürki...
Minu vanaisa oli kahekakümmend kaheksa, kui suutis veel täismehele kohaselt vikatiga niita – jalad juba „nöökisid”, aga käed ja kere oli tugevad, põrgulikult tugevad ja labakäed nagu „labidad”. Viina võtta meeldis tal ka, korralikult nagu öeldakse, kuid siin on paar „aga”, mis seletab korraliku vormi veel sellises vanuses: alkoholi tarbima hakkas ta alles siis, kui „venelased sisse tulid” – mees oli juba kakskümmend viis täis; tema viinavõtmised olid tihti täis krutskeid, sest talle pakkus mingit erilist rõõmu teisi „laua alla juua”, kui ise seal maanduda; ja söömine, reeglipärane korralik söömine, ka „võtmiste” ajal ja „teisel päeval” – rasvane heeringas ja leib vaevalt igal mehel alla läheb, kui sees keerab ja maos on ohumärgid nagu Bermuuda kolmnurgas.
Filosofeerida meeldis talle ka. Elust, haigustest, vanadusest ja surmast rääkis ta ikka nii: „Piiblis on kirjas, et seitsekümmend on paras, ehk kaks-kolm pealegi, aga mina..., ma olen kauaks jäänud nii ehk naa. Tead, vanaduses „võetakse” sul võim nii ära, et sa ei tahagi enam elada! Tulgu, mis tuleb, aga voodisse jääda – teistele tülinaks kantseldada ja hooldada – ei taha. Surm tulgu nagu mammil: läks lauta, lüpsis lehma, piimaämbriga aga rehetoast kaugemale ei jõudnudki – kukkus „jala pealt” ja oligi kõik.
Kui ikka „võim ära võetakse”, pole meie enam oma olemiste ja tegemiste peremehed. Vaatamata „ettevalmistavale filosofeerimisele” suremise teemal, veetis taat ikkagi viimase aasta voodis kodus, minia põetajaks. Poja juurde või hooldekodusse ta keeldus minemast: raugeva vastupanuga kerest ei olnud vaim kadunud – ainult jalad ees! Paar päeva haiglas siiski tuli lamada ja siis saabus (õnnistatud?) lõpp.
Olukord oli selline, et hooldekodu teema ei olnud raha taga: pension oli korralik ja „kari lapsi” oleks igaüks natuke panustades asja lahendanud. Asi oli põhimõttes. Võib-olla ei andnud eneseuhkus lõpuni alla: kui pole elu aeg arsti juures käinud, siis kuidas nüüd lähen sinna vanadekodusse?! Häbiots. Võltshäbi. Taadi poja naine oli kuulnud põetamise käigus palju lugusid, mida saab rääkida vaid kibestunud hing lagunevas kehas...
Andrei Hvostov mainis oma teemaalgatuses „tehnika valdamise” vajalikkusest voodihaige liigutamisel, et hügieeni eest hoolitseda ja samas põdejale vähem valu teha. Toore jõuga ei tee seal midagi. Olen ka paar päeva mõned tunnid olnud „põetaja” ja ei suuda siiani lõpuni mõista, kuidas saab sellega hakkama naisterahvas. See ei ole nii, et rabad jõuga nii, kuidas omal mugavam tundub, ei. Sul peab olema jõudu ja sa pead valdama tehnikat, ilma ei tule midagi välja.
Aga see ei ole raskem osa põetamise juures, minu arvates. Veelgi hullem on see „kibestumisest tiine surmahõng”, see mõjub nõrkadele (nagu mina) laastavalt. Peeglist vaadates olin ise koolnu nägu, nagu oleks peatselt lahkumine ees. Enda võltshäbi (pidi suguvõsa viga olema) suutsin maha suruda ja tunnistada: mina põetamisega hakkama ei saa, ka kõva raha eest mitte!
Põetamisega ise hakkama ei saa, aga raha ka ei ole, et haige vastavasse asutusse komandeerida – mis siis saab? Kas käituda nii nagu üks kodanik kodukandist, kes olles ainuke laps, ütles: „Mind see ei koti! Vanamees kasvatamisest osa pole võtnud, midagi ta mulle ei päranda. Mina elan oma elu välismaal – las riik või omavalitsus tegeleb asjaga! Põhimõtte pärast ei kavatse ma siia „projekti mitte sentigi investeerida”. Pole minu mure, et „pensi” eest hooldekodusse ei saa. Kõik. Hea, kui matustelegi kunagi tulen.”
Kord nägin „poe taga” järmist stseeni: üks „elumees” jõi õlut ja kurtis rasket elu ja hirmsat vajadust kuskilt sada krooni saada – see lahendaks kõik probleemid! Pundis oli ka keegi võõras mõtlik mees, kes äkitselt oma rahakoti võttis, sealt viiesajase koukis ja hädalisele andis tähendusrikka „toostiga”: „Õnnelik mees, raha lahendab kõik sinu probleemid..., minu probleeme enam raha ei lahenda...” Raha tagasi maksta polnud kunagi vajadust: külajutud rääkisid salapärase suvitaja surmast – kopsuvähk.
Niisiis tuleb tegutseda, kuni raha veel aitab. Vaatan enda passi ja näen, et mind ootab ees tugev veerand sajandit töömeheelu. Mida ma siis tegema pean õigupoolest? Üritama tervena „pensini välja venitada” ja siis äkksurm nagu vanaema..., unistada võib...nagu vanaisa.
Eutanaasia? Ei ole pädev arutlema ja millegi pärast meenub mulle lugu Põhja-Korea naisterroristist, kes peale edukat missiooni ja kinnikukkumist võttis mürgikapsli (nagu totalitaarsed eeskirjad ette näevad), et lahkuda, aga jäi ellu, kuna sekkuti... Ja on õnnelik ning peab oma kohuseks kogu maailmale nüüd valgustada selle stalinistliku režiimi telgitaguseid.
„Pole ju seegi selge, mis piinad meid seal ees ootavad, peale maiste kannatuste lõppu.” Jällegi vanaisa sõnad. Tema ja eutanaasia? Ma arvan, et sellise jutu peale oleks ta sõnumitooja ruumist välja kupatanud – kuraas temas säilis ikka lõpuni. Samas rõhutan, et voodihaige oli ta ühe aasta, mis oleks olnud, kui ta oleks pidanud kauem piinlema? Ma ei tea.
Tean, mis ütles teine vanaema pool aastat enne lõppu: „Võtaksin kohe mürki, kui saaksin..., aga keegi ei anna.”
Mulle meenus siis Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus III”. Siin on see lõik:
Ja kui valud hakkasid talle uuesti liiga tegema, sosistas ta: „Indrek, ma tahan surra.”
„Ma annan sulle jälle rohtu?” küsis Indrek.
„Anna,” vastas ema. „Anna rohkem.”
„Ma annan, ema,” ütles Indrek.
„Anna, et poleks enam tarvis anda,” mangus ema, ja kui Indrek sellele midagi ei vastanud, küsis ta:” Kuulsid sa, Indrek?”
„Kuulsin, ema” vastas Indrek ja lähenes pulbriga haigele. Aga see ei võtnud seda temalt vastu, tahtis teada palju seal on. Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja krimpsus surnud huuled sonisid härdalt:
„Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita,mu patulaps! …”
„Ema, mõistad sa ise, mis räägid?” küsis Indrek.
„Mõistan, pojake, mõistan,” kinnitas ema.
„Ma ei või ju seda, ema,” ütles Indrek.
„Pead võima. Ma ei jäksa enam.”
„Oota, ema, veel ükski päev, surm tuleb,” rääkis Indrek.
„Surm ei tule,” vastas ema.
Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:
„Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!”
„Ei, Indrek,” vastas ema. „Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.”
Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see
mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks
voodi eest ja ütles:
„Ema, ma teen seda selle kivi pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega
meeletut kurja.”
-----------------------------
„Tee, kui mind armastad!”
„Armastan, ema,” kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd taipas ta esimest korda oma armastuse
suurust ja oma ammuste tegude raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.
„Siis on kõik hea, Indrek,” ütles ema imelise selgusega, ”sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.”
Ema vaikis. Ka Indrek ei lausunud sõnagi, nagu peaks ta kogu oma jõu hoidma tarvilikuks
toimetuseks, mis muidu võiks jääda tegemata. Alles siis, kui ta võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta:
„Noh, ema.”
„Jeesuse nimel, poeg,” vastas Vargamäe Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.
Eutanaasiast ei saanu üle ega ümber ka A.H. Tammsaare. Midagi ei ole uut siin päikese all.
