JUHTKIRI: Häda riigi sünnitunnistusega
Millest tunda ära patriooti? Eks ikka värinast kätes ja hääles, kui mainida ühes lauses sõnu Tartu rahu, piirileping ja Venemaa.
Lennart Meri on Tartu rahu tituleerinud Eesti riigi sünnitunnistuseks. Ajal, mil piirileppe küsimus taas päevakorda on tõusnud ning kõikvõimalikud (ja võimatud) poliitilised ühendused rusikatega vastu rinnakorvi ja Tartu rahulepingu teksti taovad, on paslik seda sünnitunnistust veidi sirvida.
Rahulepingu (mida Vene diplomaadid on ka ajalooliseks dokumendiks tituleerinud) viiendast artiklist leiame järgneva mõttekäigu: „Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka oma poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.“ Huvitavaks teeb selle mõttekäigu ajaloolane Eero Medijainen: „Vähem tahetakse meenutada, et Eesti võttis endale kohustuse taotleda alalist neutraliteeti (...).“
Teisalt lükkavad Tiit Rosenberg ja Ago Pajur selle väite ümber: „Nagu näha, ei ole siin juttugi Eesti kohustusest taotleda alalist neutraliteeti (niivõrd ebamäärast kohustust olnukski raske ja mõttetu võtta), vaid hoopis Venemaa kohustusest Eesti võimalikku tulevast neutraalsust austada.“
Medijainen aga jätkab: „(...) ja mitte lubada oma territooriumile võõraid väeüksusi.“
Võõraste väeüksustega tegeleb rahulepingu seitsmes artikkel: „Mõlemad lepinguosalised kohustuvad:
Igasuguste vägede viibimise oma pinnal ära keelama, peale Valitsuse omade ja nende sõprusriikide vägede, kellega ühel lepinguosalisel sõjaline konventsioon tehtud, kes aga teise lepinguosalisega tegelikult sõjajalal ei seisa; samuti oma territooriumi piirides ära keelama meeskonna kogumise ning mobiliseerimise seesuguste riikide, kui ka organisatsioonide ja rühmade väeridadesse, kes oma eesmärgiks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega.“
Kas see tähendab, et juhul, kui Venemaa ründab Lätit, ei tohiks me NATO ridades lõunanaabritele appi minna?
Tartu rahu on kontinuiteedipoliitika alus, aga see ei sega uute lepingute sõlmimist. Teiste küsimustega tegeleb juba Viini lepinguõigus, mis keskendub „lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude põhjalikule muutumisele“.
