Kas sõjareporterid vajavad eristaatust?

Maailma juhtivate tele- ja raadiokanalite ja ajalehtede esindajad arutavad järgmisel nädalal Ungaris peetaval kohtumisel, kas sõjareporterid vajaksid õiguslikku eristaatust.

Samal ajal kui ööpäevaringsed uudistesaated on sõjad maailma televaatajate elutubadesse toonud, on ajakirjanikud sunnitud aina sagedamini eesliinidel viibima ja oma elu ohtu seadma.

“Kuidas me saaksime ajakirjanike tapjaid vastutusele võtta?” on üks peamisi küsimusi, mida kolmapäeval Budapestis Rahvusvahelise Uudisteohutuse Instituudi (International News Safety Institute, INSI) aastakohtumisel arutatakse.

“See on mitmekihiline küsimus. Asi pole ainult tavaarmeedes, vaid ka valitsuse või politsei toetusel tegutsevates surmaeskadronides,” ütles INSI direktor Rodney Pinder.

Neljapäeval arutab sama küsimust Budapestis teinegi organisatsioon — News Xchange, kuhu kuulub 138 uudisteorganisatsiooni 45 riigist.

Pariisis baseeruva Ülemaailmse Ajalehtede Liidu (World Association of Newspapers) hinnangul on Iraagis Saddam Husseini kukutamisest saadik tapetud 16 ajakirjanikku — protsentuaalselt rohkem kui sõjaväelasi.

Kõigis viimase 10 aasta sõdades, ülestõusudes ja sissetungides arvatakse aga olevat hukkunud umbes 400 ajakirjanikku.

Genfi konventsioon tagab ajakirjanikele sõjatsoonides samasuguse kaitse nagu tsiviilisikutele, mis tähendab, et neid ei tohiks sihilikult rünnata. Kuid mõned ajakirjandusringkonnad leiavad, et reportereid tuleks kohelda kui humanitaartöötajaid, nii et nende ründamine oleks karistatav kui sõjakuritegu.

See ettepanek on tekitanud vastuolusid.

“Üks on määratluste küsimus. Kui anda ajakirjanikele erikaitse, siis kes saab õiguse otsustada, kes on ajakirjanik?,” küsis USA-s baseeruva Ajakirjanike Kaitse Komitee (CJ) asedirektor Joel Simon.

“Võib lasta valitsustel otsustada, kes on ajakirjanik ja kes mitte. Kui see antakse valitsuste kätte, siis kas otsustajaks on selle riigi valitsus, kust ajakirjanik pärineb, või selle riigi oma, kus ta tegutseb?” küsis ta.

Tegelikult tuleks hoolitseda, et Genfi konventsioonil põhinevaid reegleid täidetaks, mitte püüda uusi nõudeid kehtestada, arvas Simon.

Ka rühmitus Reporterid Ilma Piirideta (RSF) kahtleb lisareeglite vajalikkuses.

“Kui ajakirjanikud saaksid samasuguse eristaatuse nagu näiteks humanitaartöötajad, siis peaksid nad kandma selgeid eraldusmärke, nagu näiteks abitöötajad punast risti kannavad. Osa ajakirjanikke ei taha seda, sest nad ei taha, et neid sõjatsoonides tähele pandaks ja võib-olla sihikule võetaks,” ütles RSF-i peasekretär Robert Menard.

“Pealegi pole ka olemasolevad reeglid takistanud kallaletunge Punase Risti töötajatele.”