Lugeja: Staadionilt kõlav hümn tekitab minus piinlikkust

Olen üht muret endas kandnud juba üsna pikka aega lootuses, et keegi selle piinliku teema tõstatab. Kuna aga siiamaani pole seda juhtunud, püüan sellele ise tähelepanu juhtida.

Ma vist ei ole eriti originaalne, kui ütlen, et iga riigi hümn on
püha. Kuidas sellesse siis peaks suhtuma? Arvan, et lugupidamise ja
austusega, mida me enamalt jaolt ka teeme.

Aga on üks väga oluline koht, kus ülisuurele auditooriumile edastatakse meie riigihümni kui paroodiat. Iga kord hakkab mul enne meie rahvusmeeskonna jalgpallimatši pulss jukerdama. Kas jätab löögi vahele või tõstab tempot, hirm ja higi laubal. Kuidas seekord esitatakse meie hümni? Ja jälle... nagu alati.

Kallid kaasmaalased - te vaid kuulake selle hümni kvaliteeti, mida
pakutakse meile iga rahvusvahelise jalgpallimatši eel läbi eetri. Ma
ei näe mingit kvaliteedi vahet võrdluses külapoe taguse,
kohalike joodikute vokaalloomingulise katsetusega samal teemal. Täielik plagiaat.

Usun, et nii palju peaks tänapäeva helitehnika ikka võimaldama, et
eetrisse lasta vaid laulu esitaja ja fonogramm. Ehk siis jõuaks ka ära
kuulata kõik kolm hümni salmi. Parimaks mõtteks pean ma aga
klassikalist varianti, kus hümn esitatakse koori ja orkestriga. A. Le
Coq Arenal muidugi plaadilt. See paneks hümni liikuma ja samas jätaks pidulikuma mulje. Aga see on vaid minu isiklik arvamus.

Olen seda meelt, et ühegi riigi hümniga ümberkäimine, ei tohi tema
kodanikes piinlikkuse tunnet esile kutsuda. Usun, et ma pole ainus
eestlane, kes oma hümni A. Le Coq Arenal esituse pärast, peab silmad
maha lööma ja pulssi taltsutama.

Paigutaksin antud suhtumise meie pühadesse sümbolitesse samasse
kategooriasse hiljuti Pärnus toimunuga, kus alandati inimväärikust.