Miks me endale järjekindlalt valesid valitsejaid valime?
Eestlased on aegade algusest olnud sõjakas rahvas. Oleme vastu astunud Rootsi, Saksa, Vene ja teise võimule. Nüüd aga on Eestis võimu võtnud meie enda poliitikud, kes on teinud meist pärisorjad, vasallid, kes kuidas tahab nimetada meid. Me oleme kõrgete hindade, kõrgete kodukulude, kõrgete maksude orjad. Nüüd on meist saanud kannatajad, kannatame kõik ära, mis meie poliitikud on ära korraldanud. Keegi meist ei astu vastu. Eesti Vabariigis on kõrgeim võim rahva käes, ometigi valime me järjekindlalt tagasi valitsuse, kes võtab vastu meile ebasoodsaid otsuseid.
Enne Ansipi esimest valitsusaega uskusime, et tema valitsus viib meid rikkusele, majandus õitses, rahvas tarbis. Kahjuks tegid paljud tol ajal valusaid otsuseid, mida tuleb praeguseni seedida. Pangad andsid meelsasti kontrollimatult laenu. Tekkisid esimesed sms-laenu andjad. Rootsi pankade eesti filiaalid kasvatasid ainult kasumit.
Majanduslangus pidi järgnema nii või naa. Võeti vastu valusaid kärpeid. Riigitöötajate palku kärbiti paberil 8%, reaalsuses langesid riigitöötajate palgad 30-40%. Riigitöötajate all ma ei pea silmas ainult loendamatuid ametnikke, kes oma tööajast kohvitavad ja hulludel päevadel aega veedavad, vaid ka raske töö tegijaid: päästetöötajaid, politseinikke, kaitseväelaseid ja lasteaia- ja kooliõpetajaid. Kooliõpetajad tegid oma hääle kuuldavaks ja said palgalisa. Küsitav on ainult, kas see on ka piisav palgalisa. Teised loendatud töötajad on 2008. aasta algusest pidanud elama vähendatud palgaga. Teadaolevalt mõningad neist loendatutest saavad varsti või on saanud mingi tõusu peale 5 aastast ootust. 5 aastat on pikk aeg. See on jätnud paljudele liiga suure jälje pereelule. Riigitöötajate ridadest on paljud siirdunud tööle välismaale. Kes siis kustutab tuld, kes kaitseb meie rahvast, kes hoiab korda tänavatel, kes kasvatab ja õpetab meie lapsi lasteaedades ja koolides?
Eesti oli isegi väga õnnelik, et suutsime päästa oma majandusliku olukorra paberil ja saimegi oma kauaoodatud EURO. Euro tulek tegi aga rahva olukorra raskemaks. „Euro hinda ei tõsta“ kampaania oli ebaedukas ja sellest said paljud aru kohe kui see välja kuulutati. Kleepekad marketite ustel on mõnitavad. Ei ole normaalne maksta hakkliha eest 2 korda kõrgemat hinda. Tõstetud on just enamtarbitavate kaupade hindu. Ostukorv on kallinenud kahekordselt. Kannatavad vähemedukamad ja vaesed, keda meil Eestis on üle 90%.
Inimesed peavad hoidma toidu arvelt kokku, et saada makstud maksud. Makse on meil aga väga palju. Kodukulud on meil röögatult suured. Talvel maksame toasooja eest suuri summasid, nüüd ka tõusis elekter. Vee hind on kõrge. Väikesepalgalistel ei jäägi eriti midagi alles toiduks. Eesti riik ka ei torma appi. Hädalised leiavad abi pigem nutusaadetest ja sotsiaalmeediast. Facebookis jagatakse iga päev sadu abivajajate palveid. Eesti rahvas aitab neid, kuid riik ei tee teist nägugi.
Kõik see on mind mõtlema pannud, et tuleb midagi ette võtta ja astuda vastu olemasolevale valitsusele. Olemegi ikka kõrgeima võimu kandjad. Kasutame seda võimu.
