Solvunud linnakodanik: Tallinna tasuta ühistransport on farss!
Seda kirja ajendas mind kirjutama olukord, mis on pannud mind tahtmatult Don Quijote`i rolli, vastaseks palju keerulisem süsteem kui tuuleveskid.
Olgu siinkohal alustuseks öeldud, et olen Tallinna ühistransporti kasutanud regulaarselt kakskümmend kaks aastat ja pole selle aja jooksul kordagi trahvi saanud.
Sellest hoolimata hääletasin ma möödunud aastal tasuta ühistranspordi vastu, sest mind on kasvatatud teadmisega, et tasuta lõunaid pole. Samuti on mulle siiani arusaamatu, mille arvelt täpselt tasuta ühistransporti ülal pidada plaanitakse. Aga enamus otsustas teisiti.
Niisiis seisin selle aasta alguses silmitsi uue väljakutsega muretseda kõik vajaminev, et põlise tallinlasena tõendada oma tasuta sõidu õigust. Kuna olen ametilt õpetaja, olen mitu aastat olnud ka ITIC kaardi kasutaja ja avastasin enda rõõmuks, et ITIC kaarti saab kasutada ühiskaardina, eelduseks on vastava kiibi olemasolu. Kiibiga ITIC kaardi eest tuleb tasuda 6,4 eurot, mis on täpselt poole kallim ilma kiibita kaardist.
Tellisin kaardi ära, mis laekus kolm nädalat hiljem. Kui asusin kaarti Ühendatud Piletite AS-i kodulehel www.pilet.ee registreerima, selgus, et see tuleb enne n-ö aktiveerida. Pärast mõnda telefonikõnet ja e-kirja, selgitamaks, kes ja kuidas seda tegema peaks, aktiveeriti mu kaart Üliõpilaskondade Liidu Minukooli projektijuhi poolt ära ja minu konto pilet.ee-s teatas, et juba järgmisest päevast saan oma kaarti ühistranspordis kasutada. Tõsi, saingi kogu reedese päeva Tallinna ühistranspordis rahulikult sõita, sest validaator luges mu kaardi kenasti kehtivaks.
Loo teine vaatus sai aga alguse kaks päeva hiljem, esmaspäeval, sest hommikul oma kaarti validaatori ees viibutades näitas see punast tuld. Tööle jõudes kontrollisin oma kaardi staatust ning sain pilet.ee koduleheküljelt teada, et minu isikukoodiga isikul puuduvad kehtivad piletid. Helistasin selguse saamiseks pilet.ee tasulisel infoliinil, kus eesti keelt aeglaselt ning ettevaatlikult kõnelev noormees suunas mind helistama Tallinna Linnavalistsuse vastavale ametnikule. Ta andis mulle telefoninumbri, mis helistades osutus Linnavalitsuse Teenindusbüroo üldtelefoniks.
Sealne proua näitas üles nördimust pilet.ee noormehe osas ning kasutas väljendeid, nagu „see on nüüd küll väga tore lugu“, „oma tegemata tööd meie kaela ajama“ või „ma kohe tahaks teada, kes ja kuidas teid sellele numbrile suunas“. Selgus veel, et Tallinna linnavalitsuse teenindusbüroos töötab ekstra ametnik, kes tegeleb ühiskaartide ja ühistranspordi küsimusega. Daam linnavalitsusest andis mulle veel kaks telefoninumbrit, kuhu pöörduma peaksin.
Esimene number kutsus liiga kaua, nii et kõne suunati edasi kellelegi järgmisele ametnikule, kes teatas, et tema selle küsimusega ei tegele, ning soovitas kirjutada aadressil info@pilet.ee. Kirjutasin kirja, kus kirjeldasin oma olukorda ja sain vastu automaatse kinnituse, et minu probleem on vastu võetud ja sellega tegeletakse. Olgu öeldud, et selle loo kirjutamise ajaks pole sealtpoolt mulle ühtegi vastust rohkem tulnud.
Võtsin ette linnaametniku antud teise telefoninumbri, mis osutus pilet.ee rikketelefoniks, seekord tasuta numbriks, kus järjekordne eesti keelt kangelt kõnelev noormees suunas mind oma probleemiga - üllatus-üllatus – taaskord linnavalitsusse, taaskord üldtelefonile. Kui teatasin noormehele, et see asi hakkab meenutama juba pingpongi, kus erinevad asutused vastutust enda käest vastasele põrgatavad, jäi noormees häirimatuks ja teatas, et mul on võimalus pöörduda linnavalitsuse teenindussaali, kus vastav ametnik minu probleemi kindlasti lahendab. Minu küsimusele, kas ta on selles ikka päris kindel, et sealt lahendus tuleb, vastas ta kindlalt ja endiselt häirimatult, et on küll. No olgu.
Seadsin pärast tööd sammud linnavalitsusse, kus tõepoolest töötab ametnik, kelle ülesanne on ühiskaarte välja anda ja isikustada. Võtsin järjekorda ja tema jutule saades rääkisin oma saaga ära. Noor linnaametnik teatas südametäiega, et ISIC JA ITIC kaartidega on algusest peale probleeme olnud ja tema ka ei tea, mida tegema peab. Tema ei saavat ametnikuna midagi teha. Tehnikud olevat probleemist teadlikud, aga midagi lahenduseks tehtud pole.
Küsisin, mis siis saab, kui kontrollid peale tulevad, kas mupo on asjast teadlik. Teoreetiliselt olevat, aga kas konkreetne mupo töötaja seda arvestab, selle eest tema vastutada ei võivat. Küsisin, mis oleks antud juhul lahendus. Neiu vastas, et enamik sama probleemiga inimesi on ostnud endale rohelise kaardi.
Aga see on nüüd koht, kus mina tunnen, et olen kõik endast oleneva teinud, maksnud kiibiga kaardi eest topelt raha ja põhimõtteliselt arvan, et eraldi kaarti endale ostma ei pea. Uurisin, kas oleks võimalik saada mingi kirjalik tõend, et minu ITIC kaart on ühiskaardina kehtiv ja ma võin selle omamisel ühistranspordiga sõita, vastas neiu, et seda ta ka teha ei saavat. Ja kõik. Pall on jälle väljakult minema löödud, aga seekord pole seda enam kellegi väljakupoolele lüüa.
Mina aga ootan selle farsi kolmandat vaatust, mis algab tõenäoliselt siis, kui mupo tõepoolest ühistransporti pileteid kontrollima tuleb, ja loodan, et sellest ei kujune tragöödiat minu rahakotile ja eneseväärikusele. Peaossa pole ma õigupoolest kunagi tahtnud saada.
