„Mis lolli juttu sa räägid?” imestasin mina. „Mis vaga mees? Kes see kurjast vaimust vaevatud hing on, kes sind nii vara hommikul kiusab? Miks sa politseid ei kutsu?”

„See on meie linnapea, Edgar Savisaar,” vastas piiskop veidi heitunult. „Ja ta ütles mulle kohe sisenedes, et kui ma politseisse helistan või appi hüüan, siis võtab ta mult tallinlase rohelise kaardi ära ning ma hakkan ühistranspordis maksma, kuni olen luuni paljas. Issand, saage minu olukorrast aru…”

„Hea küll, hea küll, anna toru Savisaarele.” Hetke pärast kostis puhinat, nagu lõõtsuks metsas torm. Võtsin kõige leebema tooni nagu ikka siis, kui ma kõnelen sõgedaga.

„Armas Edgar, miks sa tüütad juba koidu ajal minu ustavat sulast? Ma tean küll seda sinu raamatut, mille sa oled suureliselt nimetanud „Tõde Eestist”. Tegelikult pole seal tõtt ollagi, vaata kasvõi neid illustratsioone! Kas siis päris inimesed on sellised? Ei ole ju! Inimesed on loodud ikka Jumala näo järgi, mitte Hugo Hiibuse näo järgi.”

„Aga mina väidan, et nad on loodud just nimelt Hugo Hiibuse näo järgi!” kuulutas Savisaar kangekaelselt. „Selles raamatus pole ainsatki rida, mitte ainumatki kriipsukest, mida poleks kõige rangemalt kontrollitud. Jah, aus ning õiglane jutt võib olla mõne tegelinski jaoks valus, aga mis parata! Tõde tuleb lõpuks ometi päevavalgele tuua!”

„Sellist juttu ma olen juba varemgi kuulnud, siis kui kirjutati „Siioni tarkade protokollid”,” ohkasin ma. „Kallis mees, ma soovitan sulle: võta puhkust! Usu, siis hakkab parem.”

„Kus mul aega puhata? Ma kirjutan juba Tõeraamatu uut osa! On veel palju saladusi, mida ma tahan eesti rahvale paljastada.”

„Nagu näiteks?”

„Nagu näiteks see, et Adolf Hitler on elus, redutab Viimsis ja on Reformierakonna liige. Viimsi piirkonna uue Gauleiter’i valimistel andis, muide, oma hääle Kaja Kallase poolt…”

„Kallikene, sa eksid, Adolfi hing on juba ammu minu juures…”

„Kas tõesti? Võib-olla siis Elvis Presley on ka surnud?”

„On tõesti. Viibib praegu paradiisiaias ja äratab mind igal hommikul ilusa lauluga nagu kukk.”

„Aga mina ütlen, et ta on elus ja elab Suure-Jaanis. Praegu ajan postiindeksi jälgi ja panen selle kindlasti oma uude raamatusse kah! Eks me vaata, mida Ilves siis teeb: milleks meile enam president, kui Kuningas elab! Samuti kavatsen ma üles tähendada kõikide Eestimaa templirüütlite nimed ja avalikustada sellegi, et Monika Batrakova kannab edasi Jeesus Kristuse vereliini. Ma luban: see uudis lõhkeb pommina ja pühib Ansipi valitsuse kus kurat!”

„Ega siis pole midagi parata,” ohkasin mina ja tegin nii, et Savisaare parema käe küüned kasvasid meetri pikkusteks. Selliste küüntega juba ei kirjuta! Siis mõtlesin pisut ja kasvatasin igaks juhuks pikaks ka vasaku käe küüned. Mine tea, mida ta kõike oskab.