Pedagoog: mida teha agressiivselt käituvate õpilastega?
On kummastav kuulata, kuidas mitmed muidu lugupeetud inimesed soovitavad õpetajatel ja lapsevanematel „lüüa kord majja“ füüsilise jõuga. Et kui sa ikka seda noorukit raputad, tutistad jms, siis saab korrarikkumistest lahti. Taolised soovitused näitavad puuduvat ettekujutust sellest kuidas füüsiline karistus lapse isiksust mõjutab. Taolised soovitused panevad mõtlema sellele, et meie ühiskonnas levivad hoiakud mis väärtustavad vanemate/õpetajate agressiivset käitumist kui positiivset nähtust. Usutakse siiralt, et tõukamise/löömise või vastu seina surumise kaudu muutub laps/õpilane paremaks. Usutakse, et kui seekordne karistamine ei andnud tulemusi siis järelikult oli karistus liiga nõrk ja edaspidi tuleb karistada oskuslikumalt ja/või tugevamalt!
Neile inimestele kes usuvad füüsilise jõu kasutamise imelisse mõjusse kasvatamisel, soovitan lugeda raamatut „Suhtlemine probleemsete õpilastega“, milles räägitakse nii agressiivsuse tekke põhjustest kui pakutakse lahendusi nii kodu tasandil kui kooli tasandil. Järgnevalt esitan mõningaid „lugusid“ sellest raamatust.
Lapse/õpilase agressiivsest käitumisest
On püütud luua koolikiusaja õpilase nn. psühholoogilist portreed: Kiusaja õpilane on impulsiivsusele kalduv, tugeva vajadusega teisi kontrollida. Tal on puudulik empaatiatunne kiusatava suhtes. Ta on enesekeskne ning teistest õpilastest vähe hooliv. Ta räägib sellest, et talle meeldib kiusata ja tal on uskumus, et ta omab õigust kiusata. Kiusaja kaldub arvama, et tema taoline käitumine on tingitud kas sellest, et kiusatav on vägivalda mingil moel ise provotseerinud või siis lihtsalt sellest, et ta ei salli kiusatavat. Kui taolistelt õpilaselt küsida, mida ta teisele liiga tehes tunneb, siis levinud vastus on, et ta tunneb end hästi ja see mis ta teeb on meeldiv või siis tunneb ta viha või raevu.
Paljude autorite arvates on olulisemaks lapse agressiivsuse tekke/mittetekke põhjuseks perekonna mõju lapsele. Sagedasti räägitakse probleemsete õpilaste puhul sellest, et nad pärinevad perekondadest kus lapsel jääb puudu armastusest, kus vanematel puudub aeg või tahtmine lastega tegeleda, kus vanemad on autoritaarsed ja vägivalda kasutavad (joodikud vanemad, narkomaanidest vanemad, vägivaldsed vanemad, „töönarkomaanid“, jms.). Farrington (2009) märgib lapse agresssiivsusele kalduvuse eeldustena vanemate poolset füüsilist karistamist/vägivalda aga ka liigset karmust ja kalduvust karistuste abil kasvatada ning autoritaarset kasvatusstiili.
On tähtis rõhutada, et mitte see ei loe, mida vanemad räägivad, kui nad püüavad last kasvatada, vaid see mida nad teevad (kuidas käituvad). Näiteks kui vanem räägib lapsele, et ei tohi teisele halvasti öelda ja/või kakelda, ise aga karjub lapse ja/või abikaasa peale või on vägivaldne, siis on vanema käitumine, mitte tema sõnad, lapse jaoks reaalse elu mudeliks.
Saavutamaks, et lapsed kasvaksid enesest ja teistest lugupidavaks tuleb laste kasvatamisel lähtuda kolmest printsiibist:
armastuse väljendumine vanemate käitumises,
vanemate poolne oskuslik reeglite kehtestamine,
vanemate poolne teiste inimeste väärtustamine lapse jaoks.
„Lapsesuu“ räägib sageli seda, mida targad õpetlased vaevaga välja selgitavad. Ülalnimetatud raamatus esitatakse Piret Siivelt`i ja Aila Rajasalu poolt 7-9 klassi õpilastega läbi viidud küsitluses („Too palun näiteid, kuidas võib vanemate käitumine mõjutada lapse arengut“) muuhulgas järgmisi vastuseid:
Kui nad keelavad liiga palju, võib laps minna vägivaldseks, et saada seda, mida ta tahab, kui nad lubavad liiga palju, võib laps minna liiga ülekäte.
Kui vanemad kodus on väga närvilised, siis on laps ise ka koolis närviline ja halva tujuga ja laps nähvabki õpetajale ka. Kui vanemad ei huvitu lapse õpingutest, võib ka laps arvata, et tal pole mõtet õppida, et ema ja isa ei huvita see niikuinii. Kuid laps vajab, et ema ja isa hooliksid sellest ja küsiks, kuidas läheb koolis ja aitaksid ka kui abi läheb vaja.
Kui vanemad joovad ja laaberdavad, siis laps on lohakas ja ülbe. Kui vanemad aitavad ja hoolivad, siis laps on korralik.
Kui vanemad piiravad last ja on isegi õpilast nooruses kätega karistanud, siis see võib kaasa tuua õpilase halva käitumise. Kuid samas, kui õpilase vanemad ei piira, ei riidle, lasevad õpilase endast üle kasvada, siis see õpilane arvab, et ta võibki kõike teha ja rääkida. Vanemad võiksid käituda eeskujulikult ja hoida lapsi.
Positiivne kasvatuskeskkond koolis
Koolivägivald, ja kiusamiskäitumine iseäranis, nõuab nii iga õpetaja kui kogu koolipersonali poolset sekkumist. Õpilastele ja õpetajatele turvalise koolikeskonna loomine tähendab positiivse kasvatuskeskonna loomist koolis. Sprague & Horner (2006) rõhutavad, et õpilaste antisotsiaalse käitumise vähendamiseks koolis on oluline eesmärgistatud tegevus kogu kooli läbivalt. Autorid esitavad mitmetele allikatele tuginedes rea põhjusi, mis koolis õpilaste antisotsiaalset käitumist soodustavad ja millega tegelemine peaks olema jätkuvalt oluline. Olulisemad õpilaste antisotsiaalset käitumist soodustavad põhjused on:
Puudused aineõpetamises (õpetamine viisidel mille puhul õpilased ei saa ainest aru või on igav) mis põhjustavad akadeemilist ebaedu.
Puudused õpetamise kohandamises õpilase individuaalsetele iseärasustele (etnilised, kultuurilised, vanuselised jm.).
Koolipersonali vähene koostöö õpilaste antisotsiaalse käitumisega tegelemisel ja selle ennetamisel
Kooli juhtkonna huvipuudus organiseerida õpilaste antisotsiaalse käitumise alast ennetustööd ja/või vähene toetus koolipersonalile kes püüab tegeleda õpilaste antisotsiaalse käitumise problemaatikaga.
Karistamise ületähtsustamine klassiruumis.
Ebaselged reeglid ja ootused õpilaste käitumisele klassiruumis ja kogu koolis.
Võimaluse puudumine (nii õpetajatel kui õpilastel) õppida mitteagressiivseid käitumisviise ja agressiivselt käituvate õpilastega toimetulekut.
Kasvatamise olemust saab paremini mõista läbi sõna „kasvamine“. Millistel tingimustel õpilane saab paremini „kasvada (areneda)“? Siis kui kasvutingimused on head. Kui klassi/kooli sotsiaalses keskkonnas väärtustatakse õppimist, enesearendamist, positiivseid vastastikuseid suhteid. Kui tähtsustatakse reeglitest kinni pidamist. Kui õpetaja on kehtestav. Kui õpetaja on eeskujuks ja teda saab austada. Kui õpetaja on õiglane, aus ja hooliv. Kui õpetaja suhtleb õpilaste kui subjektidega ja arutleb ning otsustab koos nendega. Õpetaja käitumine õpetab õpilastele „kuidas asjad elus tegelikult käivad“. Kui õpetaja räägib ühes tunnis sellest, et tuleb olla üksteist austav, ise aga mõnes järgmises tunnis käitub agressiivselt (sõimab), siis mida õpilased tema käitumisest õpivad? Silmakirjalikkust ja agressiivse käitumise õigsust.
Ainult kontrolli tugevdamine ei aita
Sugai, Horner (2002) toovad USA koolides kontrolli suurendamise meetmete näitena järgmist: nulltoletrants korrarikkumiste suhtes; turvameeskonna palkamine kooli; kaamerate ja metallidetektorite kasutamine; korrarikkuja koolist eemaldamine teatud ajaks. Autorid märgivad, et vaatamata nimetatud meetmetele pole antisotsiaalne käitumine koolides vähenenud ja see on tinginud uute lähenemisviiside otsingut, mille üheks tulemuseks on „Positiivse käitumise toetamine koolis (PKTK)“.
Õpilasega tuleb hakata tegelema võimalikul kohe pärast antisotsiaalse käitumise juhtumit. Kui aga antisotsiaalne käitumine kordub, siis vajab see õpilane juba PKTK juhtgrupi tähelepanu ja lisameetmete kasutamist. Tuleb rõhutada, et ainult karistamine, ilma vestlusteta õpilasega, ilma toetuseta õpitulemuste parandamisele ja koostööta vanematega parandab harva õpilase käitumist.
Selleks, et nn. delinkventse käitumise riskigruppi kuuluvad õpilased saaksid areneda positiivses suunas on tarvis hakata nendega tegelema võimalikult varakult - algklassides. Võimalikult varakult on tarvis alustada taolistele lastele/õpilastele mitteagresiivsete suhtlemisviiside õpetamist. Saab kasutada nn. suhtlemistunni meetodit kus reeglipäraselt (kaks või kolm korda nädalas, tund kuni kaks, väikestes gruppides, 6-8 õpilast) toimub suhtlemise õpetamine. Taoline suhtlemiskoolitus vajab professionaalset suhtlemise õpetajat ja enamasti võiks selleks sobida selleks koolipsühholoog kui ta on saanud vastava väljaõppe.
Kokkuhoid kooli rahastamisel on lühinägelik päevapoliitika
Sageli antisotsiaalselt käituvate õpilaste positiivse käitumise toetamise programm nõuab õpetajate pühendumist, loovust ja järjekindlust. Selleks, et taolist tööd efektiivselt teha on koolil tarvis panustada nii täienduskoolitusse kui erinevatesse spetsialistidesse (aeg ja motiveeritus). Viimatinimetatu viitab vajadusele ikka ja jälle tõstatada ühiskonna tasandil probleemi antisotsiaalselt käituvate õpilastega tegelemiseks vajalikest ressurssidest On oluline, et haridusjuhid mõistaksid, et kooli ülesanne on peale ainete õpetamise ka õpilaste kasvatamine.
Agressiivselt käituvad lapsed/õpilased vajavad eraldi tähelepanu ja õpetajad peavad oskama nendega suhelda viisidel, mis mõjuvad õpilaste isiksust arendavalt ja agressiivsust pidurdavalt. See on eriti tähtis arvestades seda, et agressiivsetest lastest/õpilastest saavad pahatihti vägivaldsed täiskasvanud
Diskussioon sellest kumb tuleb odavam kas investeerida kooli kasvatusprotsessi arendamisse või maksta tulevaste vangide kulusid väärib tähelepanu. Kuritegevuse kahju on suurem kui preventiivseks tegevuseks kuluv ressurss kui vaadelda kasvõi kaotatud inimelusid. See, et koolide positiivse käitumise toetamise programmidesse panustamine aitab ühiskonda turvalisemaks muuta, on oluline sõnum neile kes inimsõbraliku ühiskonna arengu eest hoolt kannavad.
