Tänapäeva lapsed kasvatatakse jonnijateks, sest neid ei õpetata asju hindama
Silmas pean selliseid poes lõugavaid jõmpsikaid, kes röögivad nutta, nagu maailmalõpp oleks kohe-kohe saabumas - kõik see saamata jäänud pulgakommi pärast. Ühest küljest ajab see naerma, teiselt poolt tekitab õudust, et taoliseks ongi lapsed kasvatatud - nad ei oska midagi hinnata, sest nad on alati kõik saanud, mida ainult silmad näevad.
Tavaliselt küsin pärast sellise vaatepildi kogemist emalt, kas mina ja mu õde olime ka sellised - vastuseks on kujunenud "Võrreldes nendega olite teie autistid". Me ei elanud külluses, aga ma ei saa öelda, et mul poleks olnud olemas kõike vajalikku. Kõht oli täis ja kommi sai ikkagi kah. Kingitusi saigi ainult sünnipäeval ja jõulude ajal - sellest tulenevalt oli, mida oodata ja need päevad (ja korrad) aastas tundusid veel eriti tähtsad ning olulised. Mitte, et asjad oleksid kõige tähtsam väärtus maailmas, aga lapsele kord aastas sünnipäevaks kingitus tuua, selle järgi laps sai hinnata kui hea ta oma vanematele oli olnud, kui hästi koolis õppinud ja kuidas üleüldiselt käitunud. Puhtalt juba selle kaudu õpetati lapsele asjade väärtust.
Teise asjana meenus see, kuidas suve alates kodune "kommijagamine" koheselt muutus. Elasin vanaema juures, sest käisin teises linnas koolis ja igapäevane sõidutamine oli liiga kallis. (Loomulikult bussi või rongiga sõitmine, mitte emme-issi kodu-kool liinil takso nagu praegu.) Ja kui viimasel koolipäeval küsisid vanaemalt "Vanaema, kas sa palun saaksid jäätise raha anda?", siis olenevalt sellest, kas tal oli või mitte, siis sai. Kui oli esimene suvepäev oli ja küsima läksid, tuli vastus kohe "Pead ise tööle minema, kui jäätist tahad". See on nii selgesti meelde jäänud ja nüüd ajab tagant järele naerma. Aga tööle mindigi, väiksemana marju korjama, hiljem ehitusele abitööliseks - kuidas aga saadab tänapäeva lapsevanem oma kullatüki kuskile sellisesse kohta, kus viimane ise peab liigutama ja tegutsema selleks, et pulgakomm välja teenida? Tundub võimatu, lapstööjõud, orjapidamine - kuigi varem oli see täiesti normaalne. Mina ka ei pidanud kooli ajal tööl käima, sest siis oli minu tööks õppimine - suvi aga polnud niisama vahtimiseks.
Tänapäeval vist eriti ei maksa küsida või mõelda, kas lapsed metsas onne ehitavad või lõket teevad, sest seda saab ju arvutis kõike teha. Tekib küsimus, kuidas peaks ühel lapsel üldse kujutlusvõime ja iseseisvus kujunema, kui teda hoitakse ainult vati sees ja tuuakse kommikauss arvuti juurde. Ebanormaalne minu arvates. Metsas oksadest püsside ja nugadega mõnda salaoperatsiooni läbi viia oli ju kõige lahedam asi üldse - eriti kui sinna kõrvale oli välja mõeldud põnev n-ö taustajutt.
Seega, ma ei imesta, et jõmpsikad poes nutta karjuvad, kui pulgakommi just seal ja kohe ei saa. Neil puudub igasugune arusaam sellest, mis millegi väärtus on, kuna vanemad täidavad valimatult nende soovid. Ja, andke andeks, aga 6- või 7-aastane ei ole enam selline laps, kes pole võimeline oma muret sõnadega väljendama, vaid peab iga asja peale pilli lahti laskma.
