Peaministri aastalõpuintervjuu koosnes suuresti tuima ilmega esitatud arvude reast ja jõulistest kinnitustest, et tal on olnud ja on edaspidigi kõiges õigus. Olles seemneid söönud või fooliummütsikese kaitsvas varjus, võiks seda juttu ju lihtsameelselt uskuma jäädagi.

See usutlus meenus mulle eelmisel nädalal koguni kahel korral, aga sarnases kontekstis. Esmalt lugedes Edgar Savisaare artiklit "Majanduskatsumuste aasta" 9. jaanuari Postimehes ja päev hiljem tutvudes tema vastilmunud raamatuga "Tõde Eestist". Lugedes Edgar Savisaare analüüse mitte ainult poliitikuna, vaid ka tosina aasta pikkuse kogemusega ettevõtjana, pean tunnistama, et jälle kord tekkis küsimus, kas vaatamata arvuderohkusest ja veendunud arvamustest tiinele valitsuse PR-kommunikatsioonile räägitakse meile ikka kõigest olulisest ning lõpuni ausalt. Ja sarnaselt linnapeaga kippus ka minu vastus olema eitav.

Edgar Savisaar kirjeldas Postimehes eelseisvat aastat skemaatiliselt kui rasket ja probleemiderohket – eksport on Põhjamaade majandusseisaku tõttu ohus, Euroopa Liidu uue eelarve venimine näitab ohutuld välisabile ja investeeringutele (näiteks Rail Baltica), jätkub kiire ja pidurdamatu hinnatõus (huvitav, miks just meil palju kiiremini kui mujal Euroopas?). Et need mured ei ole laest võetud, kinnitab asjaolu, et mitmeid neid ohte on oma viimastes artiklites välja toonud ka näiteks majandusanalüütik Maris Lauri. Palju põhjalikumalt on esitanud Edgar Savisaar küsimusi ja andnud neile ka põhjendatud vastuseid oma vastilmunud raamatus, mis kutsub märkama ja arvestama neid tendentse, fakte ja aspekte, millest ei pajata valitsusjuht ega tema erakonnakaaslased ei intervjuudes ega pressiteadetes.

Tallinna linnajuhid on korduvalt kirjutanud mitmetes väljaannetes pealinna ja riigi erinevatest lähenemistest ühiskonnas toimuvatele protsessidele ja sellest tulenevatest erisuunalistest tegevuspõhimõtetest. Võimuerakond, nagu ka peaministri intervjuu kujukalt näitab, üritab demagoogia piiril balansseerides näidata, et kõik senitehtu on tehtud ainuõigesti ja üle-eelmisel kümnendil valmistatud rõivad sobivad tänagi kanda. Kõrvutades iga päev kõrva riivava Reformierakonna PR-mannaga värskelt loetud ajaleheartiklit ja sirvitud raamatut "Tõde Eestist", leidsin viimastest arvukalt olulisi järeldusi ja tähelepanekuid Eesti ühiskonna kohta, mis panevad minuealisi end vägisi tundma nagu ühe teise varasema ühiskonnakorra ajal, et kuuleme küll ühte, aga näeme teist.

Näiteid ei ole tarvis kaugelt otsida, piirdun ettevõtja vaatepunktist vaid mõnedega.

Esimene tõehetk – töökäsi on eeldatust palju vähem

Valitsusjuht puistab statistikat kui käisest, aga kas kõik tema esitatavad andmed on ikka tõesed? Olen korduvalt nuputanud ja seda imestust ka avalikkusega jaganud - kuhu on kadunud tööturult suur hulk inimesi ning kus kivi all peitub küll see statistikute poolt väidetav suur tööhõive kasv?

Ega mul tänagi päris lõplikult rahuldavat vastust ei ole, aga äsjaavaldatud Rahvaloenduse andmed on siin veidikenegi abiks. Mitmeid aastaid on Eesti ettevõtjad elanud teadmisega, et potentsiaalne tööjõud riigis on ligi 700 000 majanduslikult aktiivset inimest. Nüüd selgub rahvaloenduse andmetest, et majanduslikult aktiivseid inimesi on Eestis tegelikult koguni umbes 60 000 jagu vähem! Ja hõivatuid ei ole mitte kuni 630 tuhat, nagu tööjõu-uuringud lubavad, vaid napilt üle 561 tuhande.

Nagu olen kaua kahtlustanud, on Haigekassa andmed hõivatute (kindlustatute) kohta oluliselt tõesemad, aga ei ole kuulnud, et riigivalitsejad oleksid oma hõivekasvu hõiskeid seetõttu korrigeerinud.

Teine tõehetk – "vaba" elektrituru hinnatõus maandub suuresti riigikassasse

Viimastel kuudel on väga palju räägitud elektrituru avanemisest ja kallimast elektrienergia hinnast. Põhjenduseks tuuakse juba aastatetagused kokkulepped Euroopa Liiduga.

Õigus, aga medalil on ka teine pool ja sellest valitsusringkonnad üksmeelselt targu vaikivad – kes saab hinnatõusust enim kasu? Õige vastus on riigieelarve. On tõsiasi, et riik lüpsab nii elanikku kui keskmist ja väikeettevõtjat 2013. aasta elektrienergia hinnatõusuga topelt: ELi lubatust oluliselt kõrgemad aktsiisimaksud on vaid üks tuluallikas, aga pange tähele, uuest aastast elektritootjatele rakendunud saastetasud (tasuliseks läinud heitmekvoodid) laekuvad ju ei kuhugi mujale kui Eesti riigieelarvesse.

Tõepoolest, me pidime alanud aastal turu n.ö avama – kuid kellelt peaks pärima aru, miks avanes turg sisuliselt ainult Lätti? Esimeste nädalate hinnavõrdlused näitavad, et elektri hind on kallim kui soomlastel (sic!).

Miks ei kavandatud kümmekond aastat tagasi kokku lepitud turu avanemist ja tegelikke vajaminevaid siirdevõimsusi toimuma üheaegselt? Hakka või kahtlustama, et alles läinud aasta lõpus Konkurentsiametini ja aasta algul avalikkuseni jõudnud arusaamine, et turg on avatud sisuliselt vaid lõunasuunal, Eesti Energia on jätkuvalt monopol, ongi nii kavandatud ja toob enim kasu just riigikassale.

Kolmas tõehetk – majanduskasv ei jõua tööinimeseni

Võimulolijad armastavad kiidelda ka meie majanduskasvuga. On korduvalt viidatud, et kui soovime järele jõuda Euroopa arenenud riikidele, peaks meie majanduskasv olema oluliselt kiirem. Küll aga ei räägita millegipärast eriti SKP olemusest. Üldjuhul kasutatakse SKP arvutamisel lisandväärtuse põhist arvestust. Lisandväärtus on igas kauba tootmise etapis selle turuhinna suurenemine lisandunud ressursside võrra (ei arvestata sisendhindu). Põhilised komponendid, mis lisanduvad on palgad, seadmete kulum ja kasum. Just palgakomponent on see, mis inimesi enim huvitab ja otse puudutab.

Äriettevõtete kasumi ja kulumi suurus on ettevõtte jätkusuutlikkuse seisukohast küll olulised, aga lähevad töövõtja rahakotist mööda. Ei ole just kuulnud, et valitsus näeks probleemi selles, et 2011. aastal kasvasid Eesti ettevõtete kasumid Krediidiinfo andmetel 43%, brutopalga kasv oli aga 5,4%. Majandusinimesena võin kinnitada, et valdavalt on ettevõtted taastanud oma kriisis räsitud kasumid, tõusnud on tootlus, aga mitte reaalselt kaubad ja teenused tootnud inimeste sissetulek ja heaolu. Nagu juba eespool kirjutatud, nüüd lõpuks on ka selge, et tööhõive ja töötasud ei ole tegelikult oluliselt tõusnud, seega Edgar Savisaare väide, millest ka värskelt ilmunud raamatus juttu, et majanduskasv jõuab vähesteni.

Vast piisab näidetest. Aeg oleks mitte ainult peaministril, vaid ka teistel ministritel ja otsustajatel pea liiva alt välja tõmmata, vaadata otsa ka neile numbritele ja protsessidele, mis nii reipaid raporteid esitada ei luba ja olukorra muutmiseks kiiresti tööle asuda.

Aga võib muidugi ka teisiti. Mulgi vanasõna ütleb, et kui oled hobuse surnuks ajanud, siis roni selle seljast maha. Humoristid on selle elutarkuse juba enam kui kümmekond aastat tagasi pannud kaasaegsesse majanduskonteksti ja pakkunud ka teisi käitumisvõimalusi nagu näiteks: korraldada avaliku arvamuse uuring, selgitamaks välja, kas inimesed teavad hobuse surmast või mitte; kinnitada järjepidevalt, et hobune pole üldse mitte surnud; selgitada kõigile, et surnud hobune on palju kiirem ja odavam kui elus hobune jne, jne.

Eesti majandushobune ei ole mitmete oluliste makronäitajate põhjal otsustades kindlasti surnud, kuid majandus moodustab vaid ühe osa ühiskonnast. Kombineerides vaid makromajanduse näitajaid sotsioloogiliste küsitluste tulemuste interpreteeringutega, ei saa anda hinnangut kogu inimkoosluse käekäigule. Samuti nagu ei saa lõputult nõrkeva ratsu seljas kihutada, varem või hiljem tuleb kas osta kõvem piits, vahetada ratsanikku või teha midagi veel radikaalsemat. Loodetavasti ei tule rakendada viimast soovitust: surnud hobune balsameerida ja säilitada järgmistele põlvedele kui paindumatuse musternäidis.