jama

No küll nad läheks perearsti juurde, kui sinna ka 7 tunniga saaks. Olgu muuga kuidas on - paljugi on paremaks läinud - aga meditsiini korraldus on hoopis kehvem, kui vene ajal. Perearst? Nalja teete või?! Mul endal oli suvel probleem, esimene vaba aeg perearstile oli aga 41 päeva pärast. Helistasin siis perearsti nõuandetelefonile. Ta kuulas mind ära ja soovitas tungivalt EMOsse minna või kiirabi koju kutsuda. Sain ise mindud ja muidugi tervitati sealt mind küsimusega, et miks ma sinna ronisin.

niizama

Kukkusin üks päev jää peal siruli, lõin pea ära. Valutas kaks päeva, aga EMOsse ei läinud. Ja ennäe, läkski üle. Jäi nii minu, kui ka arstide aeg raiskamata. Pakun, et enamus inimesi proovib ise hakkama saada tegelikult ja köhadega ummistab uksetaguseid stabiilselt üks seesama kontingent.

Copy

Olgu muuga kuidas on, aga meditsiinikorraldus on hoopis kehvem, kui vene ajal. Korralduses on see viga, et perearst saab oma pearaha ette. Muud meditsiiiasutused saavad oma raha takkajärele,  kui üldse saavad. Kui limiit on ületatud, siis selle eest ei maksta. Aga mitte kunagi varem ajaloos ei ole niisuguseid inimhulki haiglates koridoris olnud. Seega, raskuspunkt on asetatud haiglatele. Mis teha? Panna perearstid kordamööda EMOdes valvama? Koondada polikliiniku kompleksid otse haiglate kõrvale või teha allüksusteks?

Perearsti abi on saadaval aga samas nii kaugel

Pean tunnistama, et käin ka ise viimasel ajal ainult EMOs arsti juures peale ühte intsidenti.

See kõik algas umbes 8 aastat tagasi suve alguses, kui ma käisin ujumas ja vesi läks kõrva. Arvasin ka, et pole suurem asi, küll ta ise välja tuleb. Aga võta näpust, ei tulnud.

Umbes kuu aja pärast pääsesin lõpuks perearsti juurde, kes vaatas kõrva ja ütles, et teil on kõrvakile hall ja tuhmunud, minge eriarsti juurde. Möödusid järgmised 40 päeva enne, kui ma eriarsti juurde jõudsin. Selleks ajaks oli vedelikust kõrvas arenenud välja sise-ja keskkõrva põletik. Arst loputas kõrva, puhastas põletiku ja asi hakkas vaikselt paranema. Sel suvel rohkem ma ujuma aga ei jõudnud. Nii, et kui on valida, kas 7h EMO järjekorras või kaks ja enam kuud sise- ja väliskõrva põletikku, siis valin alati EMO, kust saan alati kvaliteetset abi.

Tänaseks olen käinud EMOs üldse kolm korda:

1) Valesti prognoositud angiin, mis lõppes mandlite operatsiooniga.
2) Käisin probleemiga sisekõrvas (ei julgenud enam oodata).
3) Pisiõnnetus (vajas õmblemist).

Taavi

Marko

See tunde ootamine on ükskõik millises erakorralises. Olen passinud samamoodi oma 5-aastase lapsega, kes oli tugevates valudes. Pärast kahte tundi viiteist minutit ma juba ärritusin ja küsisin, et me siin ammu ja samas tuleb üha uusi inimesi juurde, kes saavad ennem meid ja kohe sisse, kuigi osadel neil on silmnähtavalt väiksem mure kui järjekorras istujatel. Teate mis vastati? Kiirabiga tulijad peavad nad ennem vastu võtma, olenemata trauma tõsidusest. Seepeale ma küsisin, et kui ma praegu läheks maja taha ja telliks kiirabi, et kas siis saaks kah kohe vastuvõtule? Öeldi - JAH!

Normaalne olukord mis?! Nüüd ma siis ei lähegi kunagi erakorralisse passima, vaid tellin kiirabi koju. Eriti nõme on aga selle juures kuulda, kuidas pärast haiglas inimesed kurdavad, et nii palju on tekkinud olukordasid, kus tellitakse kiirabi, kuigi trauma või vajadus pole üldse nii suur. No andke andeks, aga kui ma teistmoodi ei saa lihtsalt vastuvõtule? Kui te ise olete oma süsteemi selliseks keeranud, äkki hakkaks probleemi tuumaga tegelema, mitte ei kurdaks tagajärgede üle?

Rootsist

"Patsiendid on sunnitud oma järjekorda vahel isegi kuni 7 tundi ootama."

Virisejaid on Eesti liiga palju. Usute tihti, et rohi teiselpool aeda on palju rohelisem, ilusam ja rammulisem. Kui Stockholmi ümbruses oli paari päeva eest väga libe, räägiti kohalikes uudistes, et haiglal oli normaalne ooteaeg kümme tundi, kui pole ilmselgelt kiirustavalt eluohtlik olukord. Pühade ajal oli Rootsis osa patsiente kes surid oodates oma järjekorda.