Puhtast masohismist lugesin selle läbi. Raske oli. Poolteadlikult ootasin, et kohe hakatakse mingeid korsette lahti nöörima või minestama. Ega see poleks asja halvemaks teinudki. Vähemalt oleks sõnavara olnud natuke laiem - "korseti" ja "nöörimise" kasutamine tõstnuks seda julgelt 20% senisest. Ja need lühilaused! Kui kõnealuse raamatu autor ei hiilgaks kirjaoskuse pea täieliku puudumisega, tekiks tahtmine küsida, ega ta äkki ei võta eeskuju Dumas' vanemast, kes kasutas lühikesi lauseid otseses kõnes ajalehesabadesse kirjutamisel tekstiridade arvu suurendamiseks. Kahjuks on ilmselge, et Dumas on "Viiekümne halli varjundi" autori jaoks liiga raske eeskuju. 

Räägitakse, et see raamat olla feministlik. Mis feminism? Mida saab olla feministlikku raamatus, kus argliku kooliplika sensuaalne eneseavastamine tehakse sõltuvaks ülbe miljonäri juhistest? Ok, ma ei suuda seda ilmselt kunagi korralikult läbi lugeda, aga juba toodud lõigust piisab - feminismist on asi sama kaugel, kui su küünarnukk sinu silmadest või sinu põlv sinu tagumikust - omavahel kokkupuutesse viia sa neid ilma kirurgilise sekkumiseta ei saaks. 

Kus on nüüd kultuuri- ja haridusministri silmad ja rahakotirauad? kes küll kaitseks raamatukogusid selle jama eest? Ja miks ei loeta selle saasta asemel meie oma kodumaiseid sopakaid? Neis kohtab üldjuhul natukenegi suuremat sõnavara. Tegelt ma tean küll - kui Kati Murutar võtaks endale nimeks Cathy Grassland, vahetaks peategelaste nimed ka ingliisi- ja kohati italjaano- või tšainakeelsete vastu, pealkirjuks aga paneks midagi mitmeti tõlgitavat ja jälle väljamaakeelset, siis ilmselt...  müüks paremini.  Ja oleks vähemalt loetav asi. Kati, Kati, miks oled sa Kati?

Aga põhiküsimuseks jääb siiski - miks seda Cartlandi pruunikamat versiooni nii hirmsasti  iga veebinurga peal kultuurisündmusena haibitakse? "Grey" raamatu puhul ei saa boonuseks lugeda isegi võimalust, et kurikuulsad "mittelugevad noored" sedakaudu lugema meelitatakse. Tühjagi! Keskmise teismelise pühapäevahommikuses Twitteri postituses on ka rohkem sisu ja vormi - ja kõnealuse raamatu tekst halvab igasuguse mõttetegevuse sama edukalt kui lõgismadu liivahiire. Mis "lugemisest" me koomas vaimuga rääkida saame?

Erato ja Thaleia mind avitagu!