Ma ei ole mitte kunagi valimas käinud!
Eesti poliitikud saavad meedias ja rahva käest päevast päeva turm-tuld - küll on see valesti, küll on too asi tegemata ja küllap ka mõni lubadus taaskord murtud. See tundub mulle, kes pole poliitikast kunagi huvitunud (pean seda lollidemaa lasteaiaks), komejandina, milles osalemist ei saa pidada vajalikuks või veel enam: eluliselt tähtsaks oma enda tuleviku ja demokraatia jätkumise kindlustamiseks.
Tõepoolest - kui valimas ei käi, siis saavad võimule need, kes sulle ei meeldi. Ma pole kunagi eitanud seda fakti, et kui kaalukausilt oleks puudu ainult üks hääl - see minu "väärtuslik" valijahääl - siis tõenäoliselt võidaksid n-ö "need teised", kesiganes nad ka ühel või teisel korral konkreetselt poleks. Süüdistustele sel teemal ma audientsi ei paku: kui keegi leiab, et valimas mitte käies jätan ma teostamata oma olulise kodanikuõiguse, siis just täpselt nii see ongi - ma jätan realiseerimata oma õiguse, mitte kohustuse. Kuna poliitikud saavad niigi iga päev sajatada suurema enamuse käest, siis lisan ka oma tilga tõrva sinna tõrvapotti. Minu jaoks on valimised justkui autol rehvide vahetamine - ainuke vahe on selles, et vanad rehvid vahetatakse uute vanade rehvide vastu ning "ohtlik" sõit kestab edasi. Võta üks ja viska teist.
Hiljuti Reformierakonnast lahkunud endine kaitseminister Jaak Jõerüüt märkis ühe oma sõnavõtus, et riigi tulevikust hoolivad inimesed ei tohi loobuda käimast demokraatia keerulist teed. Aga mille põrgu päralt see tee siin nii keeruline meil peab olema? Kõik poliitikud tahavad riigile ja rahvale ju ainult kõike kõige paremat. Või ei ole nii? Viimati, kui kontrollisin, siis elan riigis, millel otsene ja pidev välisoht puudub, kõikidesse maailma ja Euroopa eliitklubidesse on pääsmed soetatud ning võiks arvata, et asjad liiguvad edasi vaid paremuse poole. Roosasid prille ei kanna ja räägin nii nagu on - ei ole märganud, et tavalisel inimesel midagi kõvasti paremaks läinud oleks. Euroopa viie parema hulka jõudsime küll - ainult, et joomises, mitte rikkuses.
Ja teisest küljest nõustun ka Jõerüüti arvamusega, et ükskõik kui ebaõiglane see ka ei tunduks, ei leiaks antud asjale lahendust "platsi puhtaks löömisega". Samas näib see paradoksaalne, kui platsi puhtaks lüüa ei tohi, aga platsil viibivad "mängijad" venivad nagu kaamelitatt ja esimesel võimalusel viilivad trennist ning teevad nurga taga suitsu.
Kuigi järgnev illustratsioon ei ole mõeldud poliitilise liberaalsuse ning õigluse edasiarendajatele ja muidu jüngritele kaigaste kodaratesse loopimisena, siis väikse mõtte leiab sealt ikkagi. Kui kujutada endale ette pilti, et valimispäeval seisaksid valimispunkti välisukse ees erinevate erakondade esindajad, ees lauad lookas: ühel on leivapätsid, teisel juust ja kolmandal suitsuvorsti latid. Igaüks, kes on valimas ära käinud, tuleb näitab oma tehtud ristikese või linnukese ette, ning saab erakonna esindajalt vastava tasu. Siis läheks valima valimispäeva hommikuse külmkapi olukorrale vastavalt - leib otsas, valik number üks, juust otsas number kaks. Kuigi ei maksa mind äraostetavuse pärast kõrvutada Tallinna pensionäridega (jutt on ju kujundlik) - siiski, mida aeg edasi, seda paremini illustreerib loodud pilt toimuvat, kus inimesed lähevad lõpuks valima tõepoolest vaid juhul, kui neile on garanteeritud, et sealt midagi ka vastu saadakse. Olgu see kasvõi päts leiba - parem kui lennukad laused ja tühjad lubadused.
