“Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa! Jaa! Jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa! Jaa! Jaa! “

Kes ei teaks peast Reformierakonna liikme Paul-Eerik Rummo aastakümneid tagasi kirjutatud laulusõnu filmist “Viimne reliikvia”. Ja kui irooniline, et tänasel päeval kuulub ta ise poliitikute hulka, kelle vastu on kogunenud palju vimma. Imestada pole midagi, Delfi portaal tsiteerib teda: “Paul-Eerik Rummo arvates näitab rahva reageering poliitikute tõestatud või väidetavatele pahategudele seda, et ei mõisteta demokraatia olemust ning seega puuduvad ka eeldused selles osaleda.”

Halloo, kus me elame? Mis sajandil me elame? Härra Rummo on Riigikogus asendusliikmena ja lävepakule aitas ta seesama puudulike eeldustega rahvas. Kas tehti viga? Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Või on meil kaks rahvast? Nõukogudeaegse inglise keele õpikus oli lookene, kuidas V.I. Lenin väljub Londonis raamatukogust, seisatab trepil, silmitseb udust ja sagivat linna ja pomiseb omaette: “Two nations, two nations…” (kaks rahvast, kaks rahvast).

Ratsionaalne partei, emotsionaalne elu

Hästi, küllap mitte kõik juhtivad reformierakondlased ei tunneta muutunud ühiskondlikku situatsiooni. Kuid paljud tunnetavad, et toimumas on suur muudatus. Jalgealune kaob, nagu ütleb James Bond oma värskes filmis “Skyfall”.

Peaminister Andrus Ansip ütles kord, et ta on pragmaatiline inimene. Ja Reformierakonna poliitika on pragmaatiline. Ratsionaalne ja pragmaatiline tegevus, arusaadav.

Aga elu on emotsionaalne. Isegi majandus, rääkimata börsist toetub suures osas emotsioonidele. Ja see, mis praegu toimub - vimma kogunemine - on emotsionaalne. See vimm on kogunenud paljude lugupidamatute seisukohtade, teatud elukutsete põlastamise ja alandamise, üldise tähelepanematuse ja üleoleku tõttu.

Mul on tunne, et vanamehelik hoiak ja ülbus on Reformierakonnast eemale tõuganud suure hulga noori, kes moodustavad Eesti Vabariigi homse päeva - internetiteadlikud noored, ACTA-vastased, noored naised, kellel on vastuvõtmatu üleolev vihje kaaspoliitiku kaunitele silmadele või arvamus, et “naise kohta on see ju korralik palk”. Täiesti uskumatu, et võimuerakond tõukab eemale internetipõlvkonda, kellelt tulevad peamised e-hääletuse hääled.

Reformierakonda pilgatakse avalikult

Mis saab edasi? Reformierakonna sise-elu, rahastamisskandaali, “ämma ja kapikese” seletuste üle, ministrite tsitaatide üle naerdakse avalikult. Naer aga tähendab seda, et hirm kaob. Jah, Reformierakonna võimuhaare on paljudele inimestele hirmuäratavalt suur. Tõenäoliselt järgneb Reformierakonna toetajate polariseerumine.

Laevas on juba nii palju auke, et varsti on jalad märjad. Meestel (ja meil on teadagi ülekaalukas meestevalitsus) hakkab kiire siis, kui vesi ulatub munadeni. See aeg ei ole kaugel. Toimub hiiliv keskerakonnastumine – osa endistest toetajatest muutub vaenlasteks ja teine osa pimedateks pooldajateks ja juhi jumaldajateks. Aga seda juttu, et Reformierakonna näokaotus ei mõjuta nende valijaid, võib karule rääkida. Küll näete.

Uutmoodi demokraatia teostamine

Paul-Eerik Rummo eksib suurelt, kui arvab, et rahvas ei mõista demokraatiat. Rummo ise on vist ajast nii palju maha jäänud, et ei saa enam aru, kuidas tänapäeval demokraatia toimib. Demokraatias osalemine ei ole enam vagur valimisurni juures sabas seismine iga nelja aasta tagant.

See on koos sõpradega minek meeleavaldusele, spray’ga Reformierakonna seinale loosungi kirjutamine, “ämmaerakonna” plakati või T-särgiga ringi käimine, internetikommentaarid, paroodialehekülg Facebookis, anekdoodid Twitteris, ACTA meeleavaldusel osalemine, blogimine, machoministrite üle naermine rahvusvahelisel konverentsil, pilkavad videoklipid Youtubes, mis levivad üle maailma jne jne - see ongi uut moodi poliitikas osalemine. Igaühele jõukohane, 24/7 funktsioneeriv ja vaateid kujundav. See on asümmeetriline võitlus vanakooli poliitikutega, kes usuvad eksimatu partei, PR-kampaania ja riigitelevisiooni valimisstuudio mudelit.

Üha rohkem inimesi näitab avalikult välja, et neile ei meeldi, kuidas valitsus inimestega suhtleb või nendega käitub. Ja valitsus ei saa sinna midagi parata. Isegi mitte oma peakorteri akende all libademonstratsioone korraldades.

Ja organiseeritud tänavameeleavaldusi, mis on regulaarsed, ei saa ignoreerida ükski võim. Ma arvan, et Reformierakonna tipus ärevus juba kasvab.