2 eurot - täiesti hea tunnitasu?

Üle nädala on möödas sellest, kui Eestis lõppes arstide streik, mille põhjuseks oli meedikute palga mittevastavus töökohustustele. Olen küsinud mitmelt oma tuttavalt, mis on nende suhtumine sellesse streiki ning arvamused on jagunenud jämedalt kaheks – ühed pooldavad streiki ja teised mitte. Mitte ükski pole veel vastanud, et olukord ei ole must-valge või et teda see üldsegi ei huvita. Streigi pooldajate argumendid on samad, mis arstidel endil: palk on tõesti väike ja töökoormus suur. Streigi vastased ei lausunud aga, et arstid ei peakski rohkem tasu saama, vaid nende põhiargumendiks oli hoopistükkis järgmine: kui valitsus streikijate nõudmisi täidab, hakkavad ka teised töötajad streikima. Seetõttu saavad nad aru, et arstide nõudmistele ei saa vastu tulla. Kuid see tekitab minus küsimuse – kas töötajad peaksid leppima vähese töötasuga vaid seetõttu, et nad ei ärgitaks ka teisi üles suuremat palka nõudma?

Sain hiljuti sõbranna kaudu tööle ühte kaubamajja koristajana. Töö iseenesest ei kujutanud endast mitte midagi ülejõu käivat, tööaeg oli õhtuti ainult paar tundi ning ülemus oli tõeliselt tore naine. Kuid põhjus, miks ma sellest kohast loobusin oli järjekordselt palga mittevastavus tehtud tööle. Tunnipalk oli 2,35 eurot ning kuigi lasin kätel käia nii nobedasti kui suutsin, kostus ülemuse suust aina: kiiremini ja puhtamalt! Tahtsin korduvalt töö käigus välja pahvatada: „Kas te soovite kvantiteeti või kvaliteeti? Kui soovite mõlemat korraga, siis peate ka rohkem raha välja käima.“ Suutsin keele hammaste taga hoida, kuid lahkusin sellest ametist kiiresti.

Rääkisin oma kogemusest toakaaslasele ning minu mure peale ta ainult naeris – 2,35 olevat Tartus täiesti hea tunnitasu. Tuli välja, et tema töötab ühes burgeriputkas, kus ta saab 12-tunnise vahetuse eest kätte 20 eurot, mis teeb 1,67 eurot tunnis. Lisasoodustuseks on, et nad võivad päeva jooksul tasuta ära süüa ühe burgeri. Sellest kuuldes tekkis mul uudishimu ja soov Eesti tööturul toimuvast rohkem aimu saada. Klõpsasin netis CV Keskuse lehele, mis minul kui tööotsijal on nii sage lehekülg, et peaksin selle Google’i asemel avaleheks lisama. Kuid seekord otsisin leheküljelt infot teise pilguga – ei vaadanud mitte endale sobivaid ametikohti, vaid pöörasin tähelepanu lubatavatele palganumbritele. Kuigi enamikel töökohtadel pole palka kirjas, võin ilmeka näitena välja tuua ühe tööpakkumise, kus seisis, et Tartu Ülikooli kohvikusse otsitakse „krapsakat teenindajat“, kellele ettevõte pakub korraliku palka – kuni(!) 2.50 tunnis.

Muret tekitab asjaolu, et arvatavasti leidub kuhjaga töökohti, kus tehtud töö ja palga vahel haigutab veelgi suurem lõhe. 2 eurot tunnis on veel kuidagimoodi mõeldav nendes ametikohtades, kus see tund aega ei tähenda rabelemist, vaid kus suur osa ajast kulub jalgu kõlgutades. Mingil määral võivad väikese palga kompenseerida ka jootraha saamise võimalus või muud tööst tulenevad soodustused – siia alla kuuluvad nii tasuta lõunasöögid, trennid või võimalus vaadata tasuta näidendeid (nt. teatritöötajatel). Kes vähegi poes käib, teab kui palju on tarbekaupade hinnad koos euro tulekuga tõusnud. TSN Emori andmetel oli oktoobris põhitoiduainete ostukorvi maksumus 67,69 eurot inimese kohta. Selline olukord ei tekita just erilist motivatsiooni rabeleda 2 euro eest tunnis, eriti kui arvestada, et paljudel inimestel kulub töö ja kodu vahel sõitmiseks märkimisväärne summa ning töö tõttu on paljud kohustatud oma lapse lasteaeda panema (mis samuti maksab).

Probleem polekski nii tõsine, kui kõik siin riigis nii naeruväärselt väikest palka saaksid, kuid nähes, kuidas meie kallid riigiisad suurte summade peal kosuvad, ei teki tahtmist sellega leppida. Ning neile, kes tahavad mulle vastata, et miks need koristajad ja muud väikese palgaga tegelased õigel ajal ülikooli ei läinud ja haridust ei omandanud, tahan meenutada, et arvestades ülikoolikraadiga inimeste küllust peavad ka neist paljud töötama madalapalgalistel ametikohtadel (eriti õpingute kõrvalt). Samuti saab iga mõtlev olend aru, et kõik inimesed ei saa minna juristideks ja firmajuhtideks, elementaarselt on vaja ka isikuid, kes nende tagant koristavad või neile kohvi ja koogikesi serveerivad. Sellises olukorras ei tundugi enam mõistlikumat lahendust olevat, kui osta laevapilet ning minna paljude kaasmaalaste eeskujul Soome tööle. Ja las nad siis seal valitsuses mõistatavad, miks inimesed streigivad ja Eestist lahkuvad!