Delfile andis Perearstide Liidu nimel kommentaari perearst Diana Ingerainen.

Seda, kui palju täpselt visiiditasu tõusma peaks on keeruline öelda ning selle oskavad paremini vastata Sotsiaalministeerium ja Haiglate Liit. Olen aga põhimõtteliselt nõus kiirabiarst Ago Kõrgvee mõttega, et inimesel peaks olema omaosalus, kui ta mingisuguse teenuse saamiseks meditsiini poole pöördub.

Arutledes selle üle, kas tõepoolest inimesed liialt eriarsti poole pöörduvad võib tõdeda, et olukord on paranenud. Paljud patsiendid on teadvustanud, et perearst on raviahelas võtmeisik.

Teine pool on teavitustöö. Meil on olemas erakorralise meditsiini osakondadesse (EMO) pöördumiste uuring, mis näitab, et 30-40% pöördumistest tegelikult kuritarvitavad seda teenust. Näiteks ei ole puugi eemaldamine EMO-sse pöördumiseks õige põhjus. Sageli minnakse eriarstide juurde ka beebipilli retsepti pikendama, niite välja võtma või kõrvaloputuse eesmärgil - seda kõike võib teha perearst. On olemas vastavad riigikontrolli auditid (nt kõrgvererõhktõbe puudutavad), mis näitavad, et nii-öelda tühivisiite ehk siis eriarstiabi või kiirabiteenuse kasutamist esmatasandil lahendatavate tervisemurede korral, on liiga palju.

Siin tuleb mängu ka patsiendi vastutustunne ja omaosalus, et me ei koormaks kiireloomuliste probleemidega patsientide arvelt süsteemi üle.

Kas nüüd kõrgem visiiditasu inimesi enam perearsti juurde tooks? Eestis on arstiabi üles ehitatud nii, et esmatasandist algab patsiendi liikumine ja see on kogu süsteemi alus. Kui otsustatakse tõsta visiiditasu eriarstiabis, tähendab see automaatselt suuremat koormust esmatasandile. Ei ole võimalik vähendada eriarstiabi kättesaadavust ja tõsta patsiendi omaosalust selle mõttega, et üha rohkem teenuseid kuhjuks perearstile. Ülekoormatud esmatasand mõjutab otseselt rahva tervise näitajaid.

Visiiditasu ka perearstidele

Perearstide selts on seisukohal, et kõikidele arstidele (sealhulgas perearst) peaks kehtima visiiditasu. Samas peaksid riigi poolt olema välja töötatud toetusmehhanismid neile, kes seda vajavad.

Patsiendi ja arsti ühine huvi on visiidi kvaliteet, mitte ühikute arv. Kindlasti ei ole ükski patsient rahul, kui tema peale kulutatakse arsti juures näiteks viis minutit. Patsiendi omaosalus reguleeriks kättesaadavust ja samas oleks ka panus kvaliteetsesse arstiabisse.