Jakko Väli: Ansipi valitsuse Achilleuse kand
Ehk pole küll paslik võrrelda Vana-Kreeka kangelast ja hääletamise tahtel peaministriks saanud tavainimest, kuid teatud mõttes on Andrus Ansip tänaseks saavutanud Achilleuse taseme.
Ansipil ei olnud jumalatest esivanemaid ning ükski ennustaja pole kunagi ennustanud, et temast saab iseseisva Eesti peaminister. Ei ole Ansipit kastetud surematuks muutvasse Styxi jõkke. Ometi on tartlane vallutanud Toompea ja aastatega oma võimu seal järjekindlalt kinnistanud.
Kas tõesti surematus saavutatud?
Kuid oht Ansipi positsioonile ei tule Reformierakonna seest. Ja isegi mitte valijaskonna seast. Ohuks võivad pigem osutuda kalli koalitsioonipartneri kaks ministrit: Ken-Marti Vaher ja Juhan Parts.
Meenutagem, et meie riigi ajaloos on varemgi ministri vahetus viinud koalitsiooni lagunemiseni ning tihtipeale on just Reformierakond see, kes erinevate ettekäänete taha pugedes on oma koalitsioonipartneritega poliitilist ruletti mänginud.
Siiski tuleb märkida, et nii Vaher kui ka Parts on jonnakalt võimust kinni hoidvad persoonid, kes ise naljalt tagasi ei astu. Eesti poliitikas kehtib 2+2 süsteem: parlamendis on neli erakonda ja kaks neist moodustavad võimukoalitsiooni. Reformierakond on selles süsteemis surematuse tasemel.
Valimised lähenevad
Juba täna võib väita, et Reformierakond elas Silvergate`i üle minimaalsete kaotustega. Jäi küll arusaamatuks, kes olid need eestimaalased, keda Michal ja Lillo peale kriminaalasja lõpetamist toetuse eest tänasid, kuid tervikuna julgen ennustada, et kuu või paari pärast vaibub teema lõplikult. Michal jätkab edukalt oma ministriametis ja suudab sellel postil olla efektiivne ning riigile tunduvalt kasulikum kui tema eelkäijad.
Michalisse võib suhtuda mitmeti, kuid vaieldamatult on ta Reformierakonna ladvikus kõige tervema mõistuse ja (jätkuvalt!) suurima arenguperspektiiviga persoon. Kui ta teeb ministrina head tööd, siis hägustub „kilekotiskandaali“ tempel tema otsaesisel peagi ja pole üldse mitte võimatu, et mees ka peaministriks tõusta võib. Mängida saab ju ka sellist mängu, et valimistele minnakse ühe peaministrikandidaadiga, kuid koalitsiooni hakkab kokku panema hoopis teine isik.
Eesti poliitikas on trikitamine ja nipitamine niikuinii juba kõik mõistuse piirid ületanud ja vaata, et iga poliitnolk peab ennast juba täna Achilleuseks. Tähtis on lubadustega (kodukulud alla!!!) rumalvalija hääl kätte saada! Edaspidi aga ei tohiks aga Eesti valija enam poliitikuid segada, sest valitud jumalikud olevused Toompeal teavad ise, mis neile (ekslikult arvavad mõned naiivsed valijad ikka veel, et riigile) kasulik on.
Seevastu Ken-Marti Vaher on siseministrina üsna jõuetuks osutunud. Jõustruktuure ei saa juhtida siidkinnastega või siis pidevalt, ebameeldivate olukordade lahendamisel ülesandeid delegeerida asekantsleritele delegeerida. Jah, selleks need ametikohad küll sisse seatud on, kuid siseminister peab siiski näitama, et ta haldab oma ametkondi ja valdab teemat. Samas ei ole Vaheri teel niipalju salakavalaid karisid nagu neid on Juhan Partsi laevateel.
Kapp täis luukeresid
Parts on kummaline mees, kes riigikontrolörina oli ju igati omal kohal: asjalik, edumeelne ja innovaatiline? Järgnes läbikukkumine peaministrina ja nüüd siis arutu laperdamine erinevate huvigruppide tuules majandusministeeriumis...
Ükskõik milliseid majandusministeeriumi hallatavaid valdkondi ka ei vaata, olgu see siis energeetika, veondus, interneti sihtasutus või transiit ning sadamad – kõikjal keeb ja kobrutab.
Miljonid eurod, korralagedus vabaneva elektrituru eelõhtul ja susserdamine Heleniusega Estonian Airis ning tuure koguv vastuseis laevatasude jõhkrale tõusule – need on teemad, mis mitte kuhugi ei kao.
Alstomi altkäemaksuskandaal tekitab tunduvalt rohkem küsimusi kui meil on seni vastuseid. Peaminister Ansip küll kaitses oma ministrit, sest formaalselt on jaama ehitamise otsuse taga valitsus. Kuid tegelikkuses sai Parts valitsuse nõusse valeandmeid esitades. Kui jälgida kogu seda protsessi ning Partsi innukust otsuse läbi surumisel ja võtta arvesse asjaolu, et Alstomil on altkäemaksu andmisel suured kogemused, siis...
Kui langeb Parts, kukub ka Ansipi valitsus
Paljud riigid on oma suurimad sigadused läbi ajaloo peitnud fraasi taha „rahvuslik julgeolek“. Sellest hoolimata mõjub Partsi jutt energiajulgeolekust põlevkivijaamade baasil 21. sajandil väga tühja ja otsituna. Piisab Venemaal alandada Narva veehoidla taset pooleteise meetri võrra ja kogu see julgeolek lendab suitsuna taevasse...
IRL-i jaoks oli elamislubade afääri avalikuks tulemine mõistagi mõru pill. Avalikkuse Venemaaga hirmutamine oli selle seltskonna jaoks alati magus teema ja nüüd siis korraga selline piinlik lugu...
Tulevad avalikuks ka tegelikud susserdamised Estonian Airis ja Taskilal tuleb samuti ühel päeval minna. Rail Garant ja Muuga sadam ei tõota samuti Partsile midagi head. Sedagi teemat hoitakse üleval. Ja Alstom. See Alstom. Te ju mäletate seda Eino Baskini humoreski sõnadega „Kõhklusi ei ole, aga kahtlusi on küll! Sest mida nad kuradid ikka ehitavad sinna plangu taha?!“
Parts on ka Ansipi haavatavaks muutnud. Seni on IRL koalitsioonis püsinud tänu asjaolule, et nad täidavad kuulekalt ja vastuvaidlematult ainuvalitsejana käituva Reformierakonna käske. Samas on reform väsinud skandaalidest. Avalikkuse jaoks on opositsioonierakonnad täna juba muutumas sümpaatsemaks kui kooslus „isand+puudel“. Kuid reform ei saa võimust mitte mingitel tingimustel loobuda. Liiga palju on kaalul.
Tallinna valimistel ei ületa IRL suure tõenäosusega isegi valimiskünnist. No mis partner selline äbarik siis suurele ja võimsale Reformierakonnale saab olla? Achilleuse kand vajab uut ja tugevat saabast. Küsimus ei ole isegi „kas?“, vaid pigem „millal?“. Millal otsustab Reformierakond IRL-i koalitsioonis välja vahetada. Paljuski sõltub see Juhan Partsist. Just Parts on praeguse koalitsiooni Achilleuse kand.
