Istub eestlasekene-nurkasurutukene, sõrm suus ja peenike peos. Õnneks pole tal enam raha end täis juua. Seega eestlane arvutab – kaine peaga, tõesemalt ja lootusetute tulemustega. Ilmselt on ta see iga-viies-eestimaalane, kes psühhiaatri abi vajaks, nagu räägib talle – veel napilt mängivas teleris – dr. Ennet. Aga arstile minna ei saa, sest sotsiaalmaks on maksmata ja arstid veel eile streikisid. Neil oli seda lihtne teha – nad kuuluvad omavahel kokku, neil on erialaselt hõlbus kogu ülejäänud kiduvat ühiskonda šantažeerida.

Mis siis, et arstid nurisevad paari tuhandese palga juures, eestlasekese-nurkasurutukese ümber tõmbub olmesilmus koomale mõnesaja sissetulekueurona – streikijate kära kõlab tõeliselt hädas rahva kõrvus kui mõnitus. Tõelisele hädale toob postikana – (ei tea, kui palju tema palka saab ja millal streikima hakkab?) – kirsina tordil jälle arved juurde. Eelmise kuu omadest on veel mitmed maksmata. Sel kuul ei jõua ei kodulaenu ega elektrit maksta. Kontod on juba ammu arestitud.…

Nurkasurutukene püüdis patiseisu lahendada võrgutamises. Mis te nüüd, prostituudiks ei läinud – pole selles eas ega seisuski – hoopis võrkturundusega üritas lisa teenida. Ent üha telefoni otsas rippudes ja kohvi ning toidulisandeid müües selgus, et kõigil, kes osta jaksasid, olid zinzinod-lifeplusid juba olemas, temasugused peepäästjad olid meeleheites juba ise agentideks hakanud ning sõbrad lakkasid tema kõnedele vastamast, sest tema helistamine tähendas, et ta üritab mingit võrk-värki müüa või raha laenata. Õnneks on nüüdseks seegi piinav periood möödas – polnud raha telefoniarvet maksta, piiks-piiks ja vaikus. Kui nüüd elekter ja internet ka välja lülitub, on jumala jokk.

Soome, kuhu mujale?

Tuleb minna. Ikka sinna, kuhu kõik see Eestimaa. Eelmisena läks selle eestlasekese-nurkasurutukese sõber – pärast seda, kui äkki tuli teade, et PRIA küsib mitme aasta toetused tagasi, hajameelsusest parkima panemata ununenud auto eest saabus trahvikene, veterinaar keerutas totaalse raha- ja olmehäda tõttu magama pandud koera eest arvekese-kirvekese… . Midagi oli nagu veel… ahjah, kindel tehing öeldi üles. Ühesõnaga sõber läks.

Ja läheb ka see – peret, kodu ja muid pehmeid väärtusi hindav eestlane. Mis emakeelne teater ja kino, kontsert ja näitus – tal ei jagu enam raha juuksurissegi minna. Kitsikus ja nurkasurutus on kinni keeranud igasuguse normaalse tahte püsida kodus laste ja lähedaste ligi. Need käivad hoopis närvidele – anna söögi- ja trenniraha, osta talvesaapad, sõiduta sinna-tänna. Aga autol on kindlustus tegemata, rehvid vahetamata, kütuseraha pole ja kohe tuleb lisaks ka jõulujõle oma osta-osta-osta-halleluujaga. Perekond valib telereklaamidest ja postkasti tungivatest kataloogidest järjekordse plastmassihunniku, millega jõuluvana selgroog murda… Ära siit! Sinna! Kaasa on küll kallis, aga murede käes kahvatuks ja ausalt öeldes lausa koledaks muutunud.

Soome – enne kui elekter välja lülitatakse! Jälle üks. Tema, kes veel hiljuti sõimas nii saunas kui kommentaariumides neid, kes raha nimel isamaa hülgasid ja heaolu nimel elu edasi lükkasid. Kusjuures kuna konto on arestitud, peab ta senise üleoleva tänitamise karistuseks ise nüüd mustalt tööle minema ja/või seal konto avama. Väliskontode kallale veel siinne maksuamet-täiturid-haldurid veel ei pääse – aga kuuldavasti hakkavad pääsema.

Ametlik töötamine tagab küll sotsiaalsed garantiid, aga kui siinsed šaakalid hakkavad sealseid panku puistama, on päris hambad.
Seega mustalt – ehkki tema tutvuskonnas on üks kaks kuud ülelastud rokkar. Ülelaskmine on teatavasti slängiväljend selle kohta, kui lihtsalt maksmata jäetakse. Kuna korraliku palga lootjatel on kontod „rikkis“, ei tehta lepinguid ega muid jälgejätvaid pabereid – seega on mustalt ikestatud orjadele imelihtne kunagi… ee… hiljem maksta. Või veel hiljem.

Selle asemel, et Eestis bändi teha ja parnassil promeneerida, läks rokkar ehitama – erinevalt Kalevipoja tegelaskujust ikka oskas ehitada ka – ja pani kaks kuud pange. Nojaa, aga sama juhtub ju ka siinsamas, näiliselt täiesti soliidsete firmadega. Näiteks üks neist firmadest, kes ehitas Tallinna lennujaama, jättis ridamisi maksmata mitmetele orjana peetud poistele, kes ise enda eest seista ei osanud .. Aga nii lihtne on meie ilusal isamaal, ka pärast ületunde ja nädalalõppudel töötamist, kõige labasemal moel ülelastud saada. Parem siis juba seal, suuremate lubaduste ja lootuste pealt…

Ülelastute lood

Lubaduste ja lootuste pinnalt lüpsi saada on ka inimeste tasandil lihtne. Üks eestlasekese klassiõde läks üle pea kasvanud arvete pärast mõneks ajaks Soome krohvima – ja armus. Naine maksab nüüd väikese paksu mehe tekitatud võlgu – kasutas teine ära hetke, mil muidu üsna asjalik ja atsakas naine oli armuuimas – võttis tema nimel pangalaenu ja SMS-laenu ja järelmakse ja seda ja toda. Nüüd ei pääse pereema niipeagi Soomest koju, sealsed seadused ei luba küll inimestelt rohkem võlgade katteks võtta kui et 900 eurot alles jääks, aga võõrad võlad on vaja ära maksta ikka…

Nurkasurutukene, kes lõikab lahti ümbrikke üha uute arvetega, teab ka üht sellist trepikojanaabrit, kes püüdis ülelaskmise eest end kaitsta vahendusfirmat kasutada. Ent staffpointi niru point oli saamatu töökorraldus – lootes ööd-päevad rügada, oli naaber tegelikult vaid paar päeva nädalas tööl – aina istus tühjas hirmkallis üürikorteris, leping keelas muid tööpakkumisi vastu võtta, polnud telekat ega internettigi, ootas väljakutset ja töögraafiku tihenemist. Kogu palk läks absurdsel kombel üüriks, nii et koju helistada, sõitmisest rääkimata, ka ei saanud.

Sugulasel jällegi oli hooajaline töö paksus metsas – ilus koht, asjalik töö, sotsiaalsed garantiid – aga sügis sulges tolle puhkekeskuse ja seegi töö, millega ühineda meie eestlasekene-nurkasurutukene lootis - oli nüüd otsas. Inimesed aga ei oska ei raha ega närvide kokkuhoiu mõttes talveunes olla.

Hooajatöötuks jäänud sugulane kirjutas peagi, et nüüd on jälle kõik hästi – hakkas kunagiste sama-küla-omade kompanjoniks, investeeris mõned tuhanded lõpparvet ja on nüüd Kesk-Soomes rahvuskaaslaste firmas osanikuks. Sugulane oli tegelikult ennegi ullike – skandinaavses turvakodus minetas aga igasuguse ettevaatuse. Unustas enne oma väheste tuhandete investeerimist kätte guugeldada, millise taustaga tegelastega on au. Oli ikka küll.

Alleluia

Ühel rahvuskaaslasel nii firma kui ta ise eraisikuna pankrotti läinud. Teisel pankrotiprotsess käsil. Niisiis laskis ullike hooajatööl teenitu mutiauku, protesti peale sai jalaga sõna otseses mõttes tagumikku – jah, kukkuski lahkudes end kipsi! – ja liitus üle lastute häbelikult vaikiva armeega. Kodustele saatis kaebliku SMS-i – alleluia. Päriselt ka. Ta polnud just düsgraaf, lihtsalt ohmuvõitu, aga käsi värises ahastusest nii, et tegigi halleluujast sümboolse mutandi.

Vähemasti polnud ei nurkasurutukesel ega äsjakirjeldatud ülelastud ullikesel enam sentigi, mida maha juua. Nende ringkonnast ühel, kes töötas – küll mitte Soomes, aga siiski Skandinaavias -põrandaaluses töökojas – oli. Rassis öösiti mitme eest tööd teha, teenis päris hästi, vabadel päevadel jõi ja tarvitas muudki maandavat ülihästi - stress ju – ja kui Eestisse naasis, oli nii tervise kui elustandardi poolest põhjas mis põhjas. Jälle alleluia.
Kahtlemata on võimalik ühineda pangaröövlite ja juveelivaraste bandega. Skandinaavias on vangiski kindlasti parem olla kui siin. Selle meeleheitliku seisundiga ülelaskjad ju rehkendavad ja ongi vaatamata sellele, et üksteist püütakse hoiatada, ikkagi või sees – probleemsed kunded ei lõpe. Võlakoorem ja arestitud kontod toodavad uusi ullikesi aina juurde. Lisaks lihtsalt rumalad ja ajutuks joonud tüübid.

 Kümme, sada, tuhat ilusat inimest

Nurkasurutuke imestas neid lugusid kuuldes alati, millele küll kaabakad lootsid. Pärast meid tulgu või veeuputus – oli üks vana hea väljend. Nüüdisajal loodetakse küberrünnakuga ähvardavale Anonymuste leegionile ja Maiade lubatud maailmalõpule või? Enne prassime ja priiskame, nagu jaksame – nagunii on varsti kääks ja puuks.

Selle kääksu ja puuksu ootuses viimast ränka raha kokku rebivate eestlasekeste Soomes töötamine on juba taud, mitte tava. Orjalaevadega kodu ja kolgata vahet triikides jälgivad nad tuimalt koduseid uudiseid. Ahah, arstid ei ravi enam läbipõlenud rahvast palga eest, mis on ülejäänud rahva palkadest nagunii poole suurem. Streigivad.

Kes järgmisena streigib? Ehitajad, kes ei taha muu maailma palkade teenimise nimel täismeestena võõrsil ühikas elada ja kallitest kaugel patja nutta? Või streigivad järgmisena kodus ootavad üksildased kaasad, kes varem või hiljem lohutaja ja tegeliku paarilise leiavad ega ootagi enam koju ei kõnesid, mis teatavad, et loodetud suurt, kõiki probleeme lahendavat palka seekord jälle, ikka veel ei saadud ega saadagi saama – ega mehikest ennast, kes lasi kõigepealt näkku panna meie omamaistel ülelaskjatel siin, siis seal – ja lõpuks jäi teistest rahvustest ülelaskjatel viimane viimistlus anda.

Valmis. Maatasa. Kümme, sada, tuhat ilusat inimest. Purunenud peredest pole siin enam üldse midagi rääkida. Paanika ja pisarad – millest üksteisele veel (?) ei räägita, sest piinlik on. Ei teata ju, et naabermajas ruulivad samasugused pisaramärjad unetud ööd ja tegemata kodused tööd, kuni nurkasurutud rahvas end üle lastes alla laseb. Igapäevased koletislikud vastlad. Alleluia.