Raev ei ole rahvuse, vaid katkise inimese tunnus
Tegelikult pole meil vaja kolida kaugele paradiisi, tõmmunahalise printsi kõrvale. Haledalt peksa võib saada kõikjal, ka siin, külmal põhjamaal. Ja ei saa sugugi vaid naised. Saavad lapsed ja nii uskumatu, kui see tundub, isegi mehed.
Haige psüühikaga olendeid on kõikjal. Vägivald ei ole kinni rahvuses. See elab katkise inimese sees, küsimata päritolu või sugu.
Minu elus on paarkümmend aastat möödunud peksu saatel. Tõsi, raudkangiga pole mind taotud. Püksirihm, kaigas, taburet, rusikad, jalad..........neid olen tunda saanud. Rohkem kui üks kord. Ma tean, mis tunne on, kui on nii piinlik, et võimlemistunnis ei julge lühikest dressi selga panna. Pole ju võimalik pidevalt seletada, et sinikad ja vorbid on “kukkumise” tagajärg.
Tean ka seda, kui häbi on järjekordselt perearst koju kutsuda. Ikka selleks, et saada haigusleht. Ei saa ju minna paistes näo ja olematu silmavaatega tööle. Isegi uksest välja, arsti juurde ei saa. Sest häbi on. Keegi ju ei usu, et minu “ideaalne” mees seda tegi. Või pigem, et ta seda niisama tegi.
Valehäbi sunnib meid kannatama. Taluma seni, kuni harjume kõigega. Vähemalt enamasti see just nii on. Hullemal juhul hakkab kannatanu lausa uskuma, et ongi ise kõiges süüdi. Ja siis pole enam väljapääsu. Ja juhul, kui sind ühel päeval vihahoos surnuks pekstakse, tundub see pigem kergendusena.
Õnneks olen mina siiski seda tüüpi, kes end süüdi väga kergesti ei tunnista. Just nimelt õnneks. Sest vaid soov õiglus jalule seada pani mind tegutsema. Pärast seda, kui mu 2-aastane laps pidi nägema, kuidas ta isa mind jalgade ja rusikatega oimetuks taob, sai minu mõõt täis.
Ei, ma ei läinud ära. Ma läksin trenni. Edaspidi veetsin ma kolm õhtut nädalas eratreeneriga. Inimesega, kes õpetas mulle kung-fud. Ja mitte ainult. Ma õppisin vaatama oma hinge. Mõistma ümbritsevat maailma. Ma sain tagasi tasakaalu, seda mitte ainult ühel jalal seistes.
Ühel hetkel märkasin, et ma pole mitte ainult füüsiliselt tugevam, vaid ka vaimult. Ma ei nutnud end õhtuti magama. Ma ei püüdnud enam kõigile iga hinna eest meeldida. Ja mis kõige tähtsam, ma uskusin, et ma olen tegelikult päris tore ja andekas inimene.
No jah, lapse isale see olukord muidugi ei meeldinud. Imestan tegelikult siiani, et ta mul trennis käia lubas. Tõsi, küllap oli selleks üsna lihtne põhjus. Nimelt vabadus, võimalus aega veeta oma armukesega, kes tema kõrval siis juba aastaid oli olnud.
Mida tugevamaks muutusin mina, seda sügavamale masendusse langes tema. Kätt tõsta ta enam ei riskinud. Oma emotsioone valas ta välja või pigem küll sisse õhtuti baaris.
Lõpuks sain ma nägijaks.Tunnistasin endale seda, mida siiani näha polnud tahtnud.
Ühel päeval pakkisin ma tema asjad kokku. Õhtul, kui ta purupurjus peaga koju roomas, ma arveid klaarima siiski ei hakanud. Las magab kaineks, ikkagi lapse kallis issi.
Paraku polnud hommik õhtust targem. Kui teatasin, et mingu selle juurde, kes nagunii enamus aega tema kõrval, läksid rusikad jälle käiku. Enne, kui arugi sain, lamasin põrandal ja suutsin vaid paanikas kätega nägu katta. Ma ei tea, millega see lugu oleks lõppenud, kui ta poleks mind jalaga kõhtu löönud. Veel mõned kuud tagasi olime arutanud teise lapse saamist.
Hoolimata valust ja sellest, et ma läbi pisarate midagi ei näe, ajasin end püsti.
Ja lõin. Virutasin jalaga peaaegu 1.90m. mehele vastu nina. Peale raksatust tekkis haudvaikus. Ma vaid vaatasin, kuidas ta ninast verd voolab.Ja mul oli tunne, nagu oleks see veri minu valu, mis lõpuks paisu tagant välja sai. Ma lõin esimest korda elus elusolendit. Ja küllap oli minu šokk suurem kui mehel, kes vaikides lahkus.
Veel ühel korral olen pidanud end vägivaldse mehe eest kaitsma, ehk siis lööma inimest.
Minu teine elukaaslane ei näidanud esialgu mingeid vägivaldsuse märke.Ja küllap ta seda nii väga ei olegi. Lihtsalt juhuste kokkulangevus. Ometi suutis ka tema mul vihahoos silma siniseks lüüa. Selleks ajaks olin ma mõistma hakanud, et vägivallaga asju ei lahendata ja see ei ole kindlasti loomulik ehk paratamatu käitumine. Mina teda lööma lausa ei hakanud. Väänasin lihtsalt käed selja taha ja ähvardasin. Kohe koledasti ähvardasin. Ja küllap oli mul endal selle pärast rohkem vastik.
Ometi rohkem seda ei juhtunud, meie üsnagi pikk kooselu lõppes hoopis teistel põhjustel.
Inimene õpib kogu elu ja paljud siiski ei sure lollina. Üks tark naine andis mulle hea soovituse. Nimelt enne, kui kellegagi kooselu alustad, jooda ta purju. Kehtib nii naiste kui ka meeste puhul. Ja vaata, kuidas ta reageerib ning tegutseb. Rusikakangelase ja tänitaja-norija juurest lase parem heaga jalga. Katkist inimest on sinul väga raske ravida. Ainus, mida saavutad on see, et peagi oled ise veelgi enam katki. Mitmes mõttes.
Tänu sellele on minu elus nüüd mees, keda mõistan mina ja kes mõistab mind. Sõnadega. Ilma “käsi väänamata”.
