Hinnatõusu tagajärg: selle talve peame vist söömata üle elama

Elektrihind tõuseb, küttehind tõuseb, vee hind tõuseb, toidu hind tõuseb. Ainus, mis ei tõuse, on palk. Ma ei tea, kuidas me selle talve üle elame.

Meil on reguleeritavad radiaatorid, seega saame ise oma toa temperatuuri sättida. Eelmisel aastal olid need miinimumtemperatuuril ja tõstsime ainult siis, kui kahe paari villaste sokkide ja kahe kampsuniga enam toas olla ei saanud. Teki all istume me nagunii. Sellest hoolimata oli küttearve meie mõistes üüratu. Elektrit hoiame kokku nii palju kui oskame. Ükski tuli ei põle ilmaasjata, õhtuti, kui võimalik, istume hämaras ja asjad, mida ei kasuta, tõmbame seinast välja. Vett hoiame loomulikult kokku. Duši all ei labista mõttetult ja niisama vett joosta ei lase.
Sellest hoolimata võtavad juba praegu rohkem kui kaheksakümne-eurosed kommunaalarved meid põlvist nõrgaks. Talvel on siis oodata ligi kahesajaseid arveid, külmematel kuudel suuremaidki numbreid.

Me käime mehega mõlemad tööl ja üritame oma kahele lapsele anda kõik, mis võimalik, aga sel talvel peame vist söömisest loobuma, et katus pea kohale jääks. Sööme niigi tagasihoidlikult ja saame suurt abi tuttavatelt, kel aiad olemas. Meie lapsed on ainsad, kes koolis trennis ei käi ja meie pole mehega kodulinnast välja saanud juba aastaid. Elame küll, aga mis elu see on?

Mille arvelt veel kokku annab hoida?