Suvel olen tööd teinud üsna paljudel aastatel ja varasemalt muidugi läbi malevate. Kuna ise olen juba gümnaasiumiõpilane ja malevatest saadav palk ei ole sugugi see, mida vaja oleks, siis otsustasin otsida mõne ettevõtte, kes mu suveks tööle võtaks.

Tööotsinguid alustasin mai kuust ja lõpuks leidsin erinevaid variante, mis kõik minu jaoks sobisid. Kuna ma olin paika pannud juba need asjad, mille jaoks mul raha vaja oli, siis valisin muidugi veidi kõrgema palgaga töö — 3 eurot tunnis neto. Soovisin, et saaksin kõikide vajalike asjade eest maksta. Nendeks oli näiteks autokooli maksmine ja koolitööks vajalik sülearvuti. Tööle sain Lõuna-Eestis asuvasse paadilaenutusse. Eelnevalt käisin töövestlusel ja lubati muidugi järgmiseks päevaks otsusest teada anda.

Läks see päev mööda. Peale seda veel üks päev ja lõpuks isegi juba paar nädalat — vastust ei kuskilt. Muidugi arvasin, et järelikult tööle ei saanud ja otsisin välja varuvariandid. Sain ühe teise ettevõttega kokkuleppele, et olen augustikuus kotipoes müüja. Siis aga järsku tuli kõne paadilaenutusega tegelevalt ettevõttelt, et nad soovivad mind tööle ja kas mul on võimalus sinna minna. Muidugi ma mõtlesin, et asi on kahtlane, kui teavitamisega viivitatakse nii pikalt ja samas oli teise ettevõttega ka kokku räägitud, aga kuna siiski palk oli poole suurem, siis sai see otsustavaks ja ma läksin paadilaenutusse.

Graafik oli nädal tööl ja nädal vaba, 10 tundi päevas ja netopalgaks siis 3 eurot tunnis. Nii töövestlusel kui ka esimesel päeval selgitati tööülesandeid ja asusin neid siis täitma. Käisime tööl ühe teise õpilasega kordamööda ja lõpuks saime päris hästi isegi läbi ning vajaduse korral sai üksteist asendatud.

Juba töö algusajal lubas tööandja lepingut ning küsis selleks vajalikud andmed. Alguses tõi ta vabanduse, et raamatupidaja on puhkusel ja hetkel lepingut teha ei saa, aga varsti see tuleb. Jäin siis lepingut ootama, aga peale esimest kahte nädalat seda siiski ei saabunud, kuigi kokku olin teeninud juba umbes 420 eurot.

Lõpuks hakkas töökaaslane, kes on meesterahvas ja vähe julgem, täpsemalt palga kohta küsima, et kuna ta plaanib seda maksta — kas kord kuus või mõne muu teatud aja tagant. Vastust me aga ei saanud ja tööandja ütles, et kui veidi rohkem raha teenib, siis maksab ära. Juuni lõpuks saime kätte oma 100 eurot ja esialgselt sellegagi rahul olles, jätsime tööandja ka natukeseks rahule.

Lõpuks kuna aga ei kuulnud palgast mitte kui midagi, võtsime asja jälle üles. Palka lubati ja seda igal pühapäeval. Kui tööandjale helistasime, siis ütles ta, et praegu ikka ei saa ja järgmine pühapäev tuleb. Mõningatel päevadel lubas ise tööle kohale tulla ja raha maksta, aga tihtipeale ta sinna siiski ei ilmunud ja raha me ka ei näinud.

Augusti lõpus ilmus tööandja firma kohta ajakirjanduses väike artikkel, kuna mõningatel päevadel ei olnud töötajatest kedagi seal kohal ja muidugi ajakirjanikud haarasid sellest kohe kinni. Samas oli tööandjaga sellest räägitud, et inimene ei saa kohal olla ja tema ise oli sellega kursis ja nõus. Peale artikli ilmumist lõpetas ta aga töö niimoodi, et võttis lihtsalt võtmed ära ja ütles, et annab hiljem tagasi, aga neid me ei näinud enam suve lõpuni.

Olgu, töösuhe oli lõppenud, aga mis saab rahast? Pidasime töökaaslasega plaani ja ükskõik kui palju me ei üritanud tööandjaga rääkida, targemaks me ikka ei saanud. Lõpuks sekkusid sellesse teemasse isegi meie vanemad. Tööandja raius nagu rauda — hetkel raha ei ole, mida maksta. Samas aga mille eest käis tööandja 3 nädalat soojal kaugel maal puhkamas, kui tal raha ei ole? Iga nädal tuli talle sisse sadu eurosid ja tegelikult tuleb siiamaani, aga raha ta ära ei maksa.

Lõpuks peale paljusid helistamisi ja meile, millele ta ei ole siiani vastanud, süüdistas ta töötajaid selles, et artikli ilmumise tõttu rikkusime firma maine (kuigi raha tal tuleb endiselt sisse ja mingit probleemi ei ole) ning lubas isegi hagi sisse anda selle eest, et me helistame ja raha nõuame. Nüüdseks on jutt selline, et tema 3 eurot tunnis ei maksa, sest me ei ole seda väärt ja istusime seal niisama ning nokkisime nina, samas aga kui on tunnistajaid, et me tegime seal palju rohkemat kui üldse vaja oleks meie alal olnud.

Hetkel selles artiklis ma tööandja nime ega firmat ei nimeta, sest et asi on antud töövaidluskomisjoni ja varsti on tulemas istung ning muidu leiaks ta jälle sellise põhjenduse, et oleme rikkunud tema enda ning ka firma mainet. Minu jutu mõte on aga see, et ükskõik kuhu te tööle ka ei läheks, ärge asuge tööülesandeid täitma enne, kui leping on tehtud! Ise me praegu oleme hädas seetõttu, et lepingut ei ole, sest muidu oleks selle palga välja nõudmine olnud tunduvalt lihtsam ja meil ei anna tõestada ka, et palk oli kokkuleppeliselt 3 eurot tunnis, sest kirjalikku materjali selle kohta ei ole. Kuna töö aga õnneks oli väga palju seotud klienditeenindamisega, on neid tunnistajaid meeletult palju, kes meie töötamist seal saavad kinnitada ja isegi kui seda õiget palka kätte ei saa, saab vähemalt midagigi.

Ise ma hetkel väga kahetsen, et terve suve selle töö peale raiskasin, sest töö oli raske ja palka selle eest ei olegi põhimõtteliselt saanud. Samas kestab see jant praegugi ja ei ole tore ka seal töövaidluskomisjoni istungil selle tööandjaga näost näkku istuda ja vaielda.

Seega olge ettevaatlikud ja ärge usaldage inimesi nii kergekäeliselt. Ise ma enam küll ei tee mingisugust tööd ilma kindla lepinguta, kus on kõik tööülesanded täpselt punktipealt välja toodud ja kus palk ka kirjas oleks.

Ärge laske ettevõtetel ennast ninapidi vedada! Ega meie, õpilased, ei ole ju tasuta tööjõud!