Ausalt öeldes pole see loodusest tasuta korjamine ka teab mis odav lõbu. Esiteks tuleb sinna loodusesse saada, siis tuleb taimi tunda ja korjata, siis kuivatada, siis säilitada. Siin on mitu punkti, kus võib täiesti mööda panna - kuivatatakse päikese käes (pigem pleegitatakse), pannakse liiga niiskelt hoiukohta, säilitatakse purkides (parim oleks riidest kott) ja lõpuks ei osata manustada. Selleks peab olema keemik või botaanik, et täpselt hinnata kui palju toimeainet tee sisse eraldub.

Ning kuigi nii mõnegi lihtsama häda vastu saab tõesti abi loodusest, siis näiteks südamerohtu digitalist saab sõrmkübarast - see on aga nii mürgine taim, et ma tahaks näha kuidas ravimikorilased endale operatiivselt sõrmkübarat manustavad südamehaiguste vastu. Samuti pakub mulle huvi, et kuidas korilus aitab näiteks psühhiaatriliste haiguste vastu: bipolaarsus, skisofreenia? Kuidas mõtlevad koriluseproponendid ravida näiteks langetõbe, paelussi või 40-kraadise palavikuga gripiviirust? Kuidas toimub kopsupõletiku ravi?

Kusjuures ussirohud ega antibiootikumid ei maksa palju. Hiljuti põiepõletikus olles maksin karbi antibiootikumide eest alla kahe euro - mõistlik. Kaks eurot versus kuudepikkune keemia, botaanika, farmaatsia tuupimist ja õigete taimede loodusest otsimist. Ütleks, et soodne - mu aeg maksab ka midagi ja pea pole prügikast.

Probleem ongi aga just nende ravimitega, mida loodusest ei saa ja mis on vältimatult vajalikud. Rahustid, antikonvulsandid, antipsühhootikumid, südamerohud - olen näinud, kuidas minu ees kuhja ravimitega lahkuv inimene maksab üle kuuesaja euro ravimite eest. Vältimatute, vajalike ravimite eest, ilma milleta võiks kohe hambad varna visata ja endale mulda peale kraapima hakata. Isegi 50% soodustusega maksavad mõned ravimid nii palju, et inimene pannakse valiku ette: surra niisama meeleheitest ära; võtta ravimit, söögiraha ei jää - surra nälga; süüa, jätta ravim võtmata, surra haiguse tagajärjel; võtta kiirlaen, süüa, võtta ravimit, laenuandjate eest põgenedes Türisalu pangalt alla hüpata.

Ja siinkohal ei ole soovitus, et "Hangi endale parem töö!" (sedasorti passiivagressiivne lärmamine on Eestis kombeks) eriti ei päde, sest kui inimene niigi elab invaliidsuspensionist, siis vaevalt, et talle ministrikohta pakkuma hakataks, et saaks kõik vajalikud asjad aetud.