See vestlusring ajendas meid tutvustama uuringut, mille korraldasid tänavu justiitsministeeriumi ettepanekul Tartu ülikooli sotsioloogia magistrandid. Uurisime, kuidas tunnevad end Tallinna ja Tartu ülikoolides õppivad, teadustööd tegevad või õpetavad teise nahavärviga inimesed. Uuringus osales 12 välismaalast, kes olid pärit peamiselt Hiinast ja Indiast, kuid ka pakistanlane, keenialane ja kamerunlane. Tegime kõigiga neist pika intervjuu, milles küsisime nende Eestisse tuleku lugu, esmamuljeid ja kogemusi eesti inimestega. Kui netikommentaaride põhjal võib tekkida mulje, et eestlased suhtuvad teise nahavärviga inimestesse väga sallimatult, siis meie uuringust nii kurba muljet ei jäänud.

Eestlased võõrastavad

Intervjueeritavate esmamuljed kohalikest olid erinevad, leidus nii väga positiivseid kui ka segadust tekitavaid. Osale tundusid kõik inimesed väga viisakad ja sõbralikud, teised ei mõistnud alguses kohalike käitumist. Positiivsete esmakogemuste põhjal eeldas üks osaleja, et eestlastega on väga lihtne sõbraks saada, kuid hiljem selgus, et nii see siiski ei ole. Vastanute sõnul võõrastavad eestlased endast erinevaid inimesi.

„Eesti kultuur on hea siis, kui sa tahad vaikselt elada. Tule siia ja mitte keegi ei sega sind. Sa elad, käid kontoris, tuled tagasi ja sööd, magad. Mitte keegi ei sega sind. Eesti kultuur on hea, kui sa ei soovi suhelda.” (Hiina mees)

Jäi mulje, et välismaalased ootavad eestlastelt suuremat suhtlemisaktiivsust. Positiivsetest omadustest toodi eestlaste puhul esile töökus, täpsus ja ausus. Huvitav oli, et eestlaste töökusele antav hinnang sõltus vastaja päritolumaast: kui indialased imestasid, kui tõsiselt siinsed inimesed oma tööd võtavad, siis hiinlased leidsid, et eestlased võtavad tööd vabalt ja pigem naudivad elu. Ka toodi esile, et eestlased on välismaalastega oma keele suhtes väga nõudlikud ja keeleoskajad võetakse paremini omaks.

Loobuda eripärast

Kamerunist pärit osaleja väitis, et püüab mõnikord käituda nagu eestlane: olla võimalikult vähe emotsionaalne ja vähe suhelda. Üks hiina noormees leidis, et eestlaste suhtlemisviis talle kontakti loomise aja- ja energiakulukuse tõttu ei sobi, aga samast rahvusest neiu otsustas ennast sel määral muuta, et märkab endas nüüd tüüpilise hiina rahvusliku eripära nõrgenemist ja eestlastega sarnasemaks muutumist.

Seega tundub eestlastepoolse omaksvõtu jaoks olevat oluline, et välismaalane loobuks teataval määral oma kultuurilisest eripärast ja võtaks omaks kohaliku.

Ohtlikud õhtused tänavad

Kuigi üldiselt peeti eestlasi tolerantseteks, oli uuringus osalenutel ka ebameeldivaid kogemusi. Paljud mainisid, et väldivad õhtuti väljas liikumist, sest see pole turvaline: oli juhtunud, et ebakained noored olid proovinud tüli norida või füüsiliselt vägivaldseks muutunud. Sobimatute väljendite hõikamine ja keskmise sõrme näitamine oli isegi tavapärane.

Mõnedki olid kogenud, et nende teenindamisega viivitati ametiasutustes märgatavalt. Arvati, et ametnikud püüavad suhtlemist vältida, sest ei oska piisavalt inglise keelt.

Võõrad kipuvad tänaval järele vaatama ja isegi ei varja seda.

„Mul oli üks intsident, kus üks tumedate prillidega naine kõndis õhtul tänaval. Ja kui ma temast möödusin, siis ta võttis prillid eest ära ja jõllitas mind kohe hoolega.” (India mees)

Esialgu polevat selline tähelepanu olnud häiriv, kuid muutus ajapikku siiski segavaks. Mõnigi välismaalane arvas algul, et inimesed vaatavad teda, sest soovivad vestlust alustada. Kui välismaalane aga uudishimutsejaid ise kõnetas, keerati pea kiiresti ära ega soovitud rääkida.

Üks Indiast tulnud mees pani toidupoes tähele, et turvamees jälitab teda ja seisab pidevalt tema selja taga. Kuna seda ei juhtunud üks kord, vaid iga kord, kui ta kohalikku Maksimarketisse läks, siis ta loobus seal käimast. Teine samalaadne olukord oli ühes Prismas. Seekord läks mees infolauda aru pärima, miks seisavad kaks turvameest kogu tema poes viibimise aja tema selja taga, temast vaid poole meetri kaugusel. Kui see teade turvameestele edastati, siis olevat nad põhjenduseks öelnud, et see on rutiinne tegevus. Mees aga rõhutas, et tema arvates pole see ikkagi normaalne, ja tundis ennast väga ebamugavalt.

Siia jääda ei taha

Inimeste diskrimineerivat või lihtsalt ebameeldivat käitumist tõlgendasid ja põhjendasid intervjueeritavad erinevalt. Leiti, et eestlased võivad arvata, et teise kultuuritaustaga inimesed ohustavad nende kultuuri või soovivad neilt midagi ära võtta – immigrantides võidakse näha ohtu töökohtadele ja rahvuslikule identiteedile. Huvitavaks võib pidada asjaolu, mida mitmes loos esile toodi: nimelt arvati, et inimeste suhtumine välismaalasesse sõltub tolle päritolumaast. Neisse, kes on pärit tugevama majandusega riikidest, suhtuvad eestlased paremini kui nendesse, kes on pärit vaesematest riikidest.

Üks näitaja selle kohta, kas Eestit peetakse elukeskkonnana turvaliseks, on kindlasti see, kas siin aastaid töötanud või õppinud välismaalane tahab oma tulevikku Eestiga siduda või mitte. Üks intervjueeritav soovis näiteks kodumaale tagasi pöörduda, sest leidis, et siinne õhkkond on välismaalaste suhtes vaenulik ja tema lapsele mitte just kõige parem kasvukeskkond. Ta näitas Youtube’ist Kreisiraadio klippi „Neeger” ja ütles:

„Ma usun, et enamik välismaalasi, kes on siia on õppima või töötama tulnud, lahkuvad kas aasta varem või aasta hiljem, aga nad kõik lahkuvad. Keegi ei taha ennast tunda kõrvalejäetuna… Sest see asi on ikka seal olemas, et nad on teistsugused inimesed ja… Inimesed on küll sõbralikud, aga ikkagi on arenemisruumi. Hetkel ei tunne ma ennast siin koduselt. Ma ei taha, et keegi hakkab minu lapse käest uurima, miks ta on tumedanahaline.” (India mees)

Nagu näha, oli enamikul küsitletutel olnud Eestis ühel või mitmel korral ebameeldivaid kogemusi ja enamasti oli need saadud avalikus ruumis. Uuringu põhjal võib järeldada, et oma tuttavate välismaalastega on eestlased sõbralikud, võõrast aga võidakse tänaval solvata ainuüksi tema välimuse tõttu. Kuigi paljudel oli ebameeldivaid olukordi tekkinud just noortekampadega, peeti nooremaid inimesi siiski üldjoontes tolerantsemateks. Uuringust jäi kõlama, et Eesti on hea koht, kus saada haridust või teha teadustööd, kuid samal ajal soovitakse enamasti siit edasi liikuda ega seostata oma tulevikku Eestiga.

Artikkel põhineb uuringul „Salliv Eesti. Erineva nahavärviga välisõppejõudude ja -tudengite kogemused”. Uuringugruppi kuulusid: Maire Forsel, Karin Jõers-Türn, Andres Kukk, Tarmo Laaniste, Kirsika Luha, Merle Lust, Oliver Nahkur, Kadri Pelisaar, Kaarin Plaan, Kadri Raid, Birgit Rootsi ja Liis Tigane. Juhendaja oli Judit Strömpl. Kogu uuringuga saab tutvuda aadressil: http://www.ssi.ut.ee/et/teadustoo/uliopilaste-uurimistood