Noored, nutikad, lausküpsed

Võimu eest võitlevad erakonnad on huvitatud sellest, et rahvastiku kahanedes, valijaskonna vananedes oleks hääleõiguslike hulgas küllaldaselt neid, kelle mõtted ja teod on suunatud valdavalt tuleviku Eestisse. See on nende põhiargument, kes räägivad valimisea noorendamise poolt.

„Peale justiitsminister Kristen Michali on vastavate avaldustega tuntud IRL-i Isamaa tiiva mitu nooremat poliitikut, nagu Margus Tsahkna ja Liisa Pakosta. Minu meelest on nii Tsahkna kui ka Pakosta ettepanekute lähteallikas mure eesti rahva tuleviku, meie lähiaegade iibe pärast ning see, kuidas tõsta ühiselus nende osatähtsust, kes lapsi kasvatavad. Euroopas on üks riik, kus mõni aasta tagasi langetati hääletamisõiguse algus 16. eluaasta peale. See on Austria. Meil endil on lähiajast üks kogemus, kus see ka nii oli – Eesti Kongressi (1990) valimistel. Toonases olukorras andsime valimisõiguse alates 16. eluaastast.”

Milline oli siis põhjendus?

„Eesti riigi taastamise suures ühistegevuse puhangus, kodanike komiteede moodustamise juures tegutses sihikindlalt ja täiskasvanulikult vabatahtlikult palju noori, suur osa alla 18-aastased, ja Eesti Kongressi valimiseeskirja koostajad jõudsid arusaamisele, et poliitiliselt on õigem, kui need noored lastakse valima, sest kes niisuguses olukorras asjast ei huvitu, kes ei ole valimisküpsed, need ju tavaliselt välja ei tulegi. See oligi erakordne aeg, mida on raske praeguse ajaga võrrelda. Kes tol ajal 15–16- aastaselt poliitikasse tulid, on Eesti riigis praegu silmapaistvatel kohtadel.

Meie praegune põhimure on ikkagi see, et Eesti riigi ja rahva püsimine, tulevik ei ole kindel. Eesti elanikkond koosneb praegu justkui kahest erinevast osast: üks osa võtab enda peale ka hulga laste saamise ja üleskasvatamise ränga koorma ning veab seda suurema nurisemata, teine osa käitub nii, nagu olekski väljasuremine nende elu tähtsaim siht. Elustiil on neil põhiliselt hedonistlik, lapsi ei muretse nad üldse või piirduvad ühega. Ja sealjuures on nad pretensioonikamad, nõuavad riigilt igasuguseid toetusi. See nähtus kajastub ka poliitikas. Meil on hulk organisatsioone ja poliitikuid, kes häälte püüdmiseks jagavad majandusolude parandamise lubadusi sellele osale elanikkonnast, kelle seas on rohkem hääleõiguslikke, näiteks pensionäridele. Aga Eesti ei ole nii rikas, et saaks kõiki eri vajadustega inimesi üheaegselt ühevõrra toetada. Valimisea langetamise eest seisjad tahaksid muidugi toetada neid, kellel on palju lapsi.”

Teisisõnu, kellel endal tulevik ees ei terenda, sellel on raskem teha otsuseid nende kasuks, kellel elu on ees?

„Jah, aga ega me tea, kas valimisõiguse andmine üha noorematele just selleni viib. 16–17-aastastel on nii palju muud teha, et nad huvituvad vähe poliitikast, väga vähesed tuleksid valima. Eesti Kongressi valimise aegu olid Eesti riigi taastamisega liitunud väga noored inimesed lihtsalt julgemad kui nende vanemad ja vanavanemad.”

Mida valimisõiguse langetamine koolidesse kaasa toob?

Üsna levinud on kahetsus selle pärast, et iga kolmas koolijuht on meil erakonnastunud – kohaliku võimuga tuleb paremini läbi saada –, poliitika on otsapidi koolis, valimisea alanedes jõuab ka põhikooli, sest meil on ju noor 17. eluaastani koolikohustuslik. Võib-olla ei peaks koolis tegelema poliitilise masspropagandaga, iseäranis siis, kui see koolijuhi või õpetajate erakonna poole kaldu kipub kiskuma? Või ei peaks poliitika osatähtsust koolis suurendama nii kehva poliitilise kultuuriga riigis, nagu Eesti seda paraku veel on?

„Mina ei näe, et Eesti poliitiline kultuur oleks viimasel ajal selgelt halvem kui varem. Kahekümne aastaga on see ikka paranenud. Direktorite kuulumine erakondadesse ei pea tähendama kõikide niisuguste koolide selget poliitilist kallutatust, kuigi ilmselt on ka niisuguseid juhtumeid. Viimase 20 aasta jooksul on järjest rohkem inimesi olnud erakondade liikmed ja üha sagedamini peetakse seda loomulikuks. Kakskümmend aastat tagasi peeti inimesi, kes kuulusid mõnda erakonda, peaaegu et nõrgamõistuslikeks. Nüüd on meil suuremates erakondades üle 10 000 liikme, mis ei ole küll veel võrreldav Soome ega Rootsiga, aga areng on tõusujoones. Mina olen pigem seda meelt, et on üsna loomulik, kui noored koolidirektorid kasvavad välja niisuguste inimeste hulgast, kes on olnud ühiskondlikult aktiivsed juba hilises teismeeas või 20. eluaastate esimeses pooles. Ma ei jaga niisugust lihtsustatud ja küünilist arvamust, et kõik lähevad erakonda mingi oma väikese asja edendamiseks. Umbes nagu Nõukogude ajal, mil töö saamiseks pidid astuma komparteisse. Näiteks Rootsis on kombeks, et poliitiline tegevus on koolides väga oluline ja vaat et kohustuslik. Keskkooliastmes mängitakse poliitilisi parteisid, peetakse vaidlusõhtuid, valitakse õpilasesindusi ja juhte. Eestis selliseid kombeid ei ole. Aga kui meie koolides tehtaks sama mis Rootsis, ei oleks selles midagi halba, pigem vastupidi.”

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest