Kui palju punkte võiks emakeeleeksamil saada õpilane, kes on osalenud emakeeleolümpiaadidel, võitnud maakondliku omaloomingukonkursi, olnud nelja parema seas riiklikul esseekonkursil ja võidukas üleriigilisel Kalju Lepiku luulevõistlusel, teinud põneva kirjanduse uurimistöö, kirjutanud veatult emakeelepäeva e-etteütluse, kelle lugemus on suurem kui mõnel eesti filoloogiat õppival tudengil? 100 punkti? 90? Vähem? Kui palju vähem? Õige vastus on 64 punkti!

Kuhu kadusid tipud?

Mida need 64 punkti näitavad? Ehk oli õpilasel lihtsalt halb päev. Hispaania jalgpallikoondis võib ju halval päeval kaotada Eesti koondisele. Üks sooritus ei pruugi kaugeltki näidata tegelikku taset. Ja mille üle üldse viriseda? Emakeeleeksami keskmine punktisumma on kõrgem kui varasematel aastatel, läbikukkunuid on tunduvalt vähemaks jäänud. Rahul peaksid olema nii õpilased kui ka eksami koostajad.

Nõutuks teeb sada punkti saanud õpilaste arvu drastiliselt kahanemine. Loomulikult, eksam on uus, mistõttu pole objektiivne võrrelda selle aasta tulemusi eelmistega. Ometi tekitab statistika küsimusi. Kas sel aastal on juhtunud ime ja emakeelt hästi oskavaid õpilasi on tublisti juurde tulnud? Siis on ju põhjust rõõmustada! Samas on kurb, et ainult kolmteist õpilast suutis eksamil saada maksimumpunktid. Suurepärase väljendusoskusega õpilaste arv on märgatavalt kahanenud. Kuhu kadusid meie tippkirjutajad, keda varem oli palju rohkem? Statistika põhjal jääb tahtmatult mulje, et uus emakeeleeksam püüabki orienteeruda keskpärasusele. Meenub Kurt Vonnegut ja tema „Harrison Bergeron”. Oli nimelt aasta 2081 ja kõik olid lõpuks võrdsed. Keegi ei olnud targem, ilusam, tugevam, kiirem. Emakeeleksami koostajad on suutnud luua eksamivormi, mille tulemusena õpilane, kelle eneseväljendusoskus on väga nõrk, saab tippkirjutajaga sama tulemuse. Kui aga eksamiga ei suudeta või ei taheta välja selgitada õpilaste tõelist taset, siis miks eksameid üldse vaja on?

Vastutulek nõrgematele

Parandajate seast on kostnud nurinat, et kirjandiga ei suutnud abituriendid midagi uut öelda. Võib-olla on see põhjus, miks kõrgeid punkte on väga vähe? Kas peame aga abiturientidelt eeldama taset, mida võib kohata Loomingus, Sirbis või mõnes teadusajakirjas?

Tiina Veismann kirjutab 22. juuni Õpetajate Lehes: „Ükski tänavuse eksami kirjutamisülesannetest ei võimaldanud õpilasel endal probleemi püstitada, vaid oli õpilase eest juba sõnastatud. Selline lähenemine on vastutulek nõrgematele kirjutajatele, kuid piirab isikupäraselt mõtlevate noorte võimalusi oma tõelisi võimeid näidata. Uus eksamivorm pole soodne süvenemisvõimelistele, isikupärastele, põhjalikele ja aeglasematele õpilastele. /.../ Tänavuse riigieksami teemad olid paljude õpilaste sõnul „ühte väravasse” – sobisid humanitaarsete huvidega noortele. Kaks viimast teemat olid suisa lähisugulased.”

Miks eksamitulemusi varjatakse?

Loomulikult on võimalik apelleerida. Nii tegi ka 64 punkti saanud õpilane. Apelleerimisega koorus lisaks keskpärasuse soosimisele välja veel üks probleem: salastatus. Õpilane soovis oma kirjandit näha, kuid töö peale ei ole märgitud, kui palju ta sai punkte sisu, õigekirja, stiili ja vormi eest. See info on ainult eksamikeskuse süsteemis ja sellega ei ole võimalik tutvuda. Küsimusele, kuidas ta siiski oma kirjandipunktid teada saaks, soovitati eksamitulemusest lugemisosa punktid maha lahutada. On üllatav ja veider, et tulemused on saladus. Kas sellega püütakse midagi varjata? Kuna ühe eksamiga on noore inimese jaoks palju kaalul, peab info olema kättesaadav.

Mis sai loos mainitud õpilasest? Tema apellatsioon rahuldati ja tulemust tõsteti viie palli võrra. Ülikooli astumisel pidi ta ühe sisseastumiskatsena kirjutama essee, mis hinnati maksimumpunktide vääriliseks. Tal õnnestus pääseda ülikooli riiklikule kohale. Vahepeal on ta jõudnud teha ka oma kirjanikudebüüdi.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest