Häid asju tehakse ka tasuta
Ajalehtedest saab viimasel ajal lugeda, kus ja kuidas keegi suve veetis, kui palju teatri-, näituse- või muuseumipiletite peale kulutas ja kui kalliks kõik on läinud. Rõuges Ööbikuoru serval elav nelja lapse ema ja lastekirjanik Grethe Rõõm ütleb, et tema pole pidanud pettuma: „Uurin alati enne järele, kuhu lähen. Igale poole ei ole väikeste lastega praegu võimalik minna, aga põnevat toimub ka kodu lähedal. Rõuge rahvamajas käis tsirkus, mõnus ja rahulik, pisikestele paras. Pilet maksis kaks eurot. Olid ka vabatahtlike pritsimeeste kärajad, veepidu ja paadiralli ning on olnud teisigi toredaid ettevõtmisi. Äri on rohkem linnades, maal on ehe ja lahe. Mõni asi on teinekord kallis ka, näiteks pilet kontserdile, kus on väga head esinejad ja mis nõuab korraldajatelt suuri kulutusi, aga sedagi võib endale mõnikord lubada. Osa häid asju toimub see-eest jälle tasuta. Tuleb lihtsalt silmad ja kõrvad lahti hoida.”
Tasuta suvetuur kestab
Üks sellesuvine eriline ettevõtmine, millest Eesti eri paikades elavad lapsed ja nende vanemad osa saavad, on nukuteatri tasuta suvetuur lavastusega „Naksitrallid”. Esietendus toimus 22. juulil Viimsi vabaõhumuuseumis ja tuur veel kestab. Augusti lõpuks on teater jõudnud käia Harjumaal, Järvamaal, Läänemaal, Ida-Virumaal, Võrumaal, Põlvamaal, saartel… kogu Eestis.
Nukuteatri direktor Meelis Pai ütleb, et Eno Raua „Naksitrallid” on teatril juba teine keskkonnateemaline lavastus. Eelmisel aastal etendus Wimbergi näidend „Pügihunt ja Superjänes”, mis kõneles lastega prügi sorteerimise vajalikkusest. Loodushoiuteemaline „Naksitrallid” on selle järg. Mõlemad lavastused valmisid nukuteatri ja ettevõtlike noorte koja koostöös ning keskkonnainvesteeringute keskuse toel.
Huvi on väga suur
„Leppisime kokku, et teeme 50 etendust, aga küllakutsujaid lisandus iga päev,” jutustab Meelis Pai, kes on saanud üle 250 kirja igalt poolt Eestist. Hulga telefonikõnesid veel peale selle. „Huvi etenduse vastu on väga suur, kuid isegi parima tahtmise juures me igale poole ei jõua. Suurendasime etenduste arvu 69-le, rohkem pole ajaliselt võimalik, 1. september on varsti käes.”
Emmaste külaseltsi Muhv juhatuse liige Heli Üksik räägib, et nukuteatrisse kirja saates lootis ta kogu hingest, et seltsi nimi Muhv, mis on tuletatud Muda, Ulja, Harju ja Valgu küla algustähtedest, äratab tähelepanu ja aitab kaasa, et nende küla mängukohtade nimekirja võetakse. Võetigi. „Etendus toimus Emmastes juuli keskel, see oli suur sündmus. Seltsimaja ümber ei ole mitte kunagi nii palju inimesi ja autosid olnud. Tuldi ka naabervallast.”
Isegi vihm lakkas
Valtu-Nurme külaseltsi üks eestvedaja Helen Link meenutab, et juba siis, kui laste mänguväljaku ehitustööd veel käisid, tekkis mõte avada uus väljak nukuteatri „Naksitrallidega”. „Meil on väga väike küla, ainult kümme talu, palju on noori lastega peresid – kuuekümnest elanikust kakskümmend on lapsed. Kui teatrist jaatav vastus tuli, olime kõik õnnelikud.”
Helen jutustab, et tähtsat päeva aitasid ette valmistada kõik pered: kodudes küpsetati leiba ja tehti mulgiputru, püstitati telk ja kaeti külalistele laud. 7. augusti hommikul sadas paduvihma, aga täpselt etenduse alguseks see lakkas. „Heiskasime puhkpillimuusika saatel lipu, laulsime lipulaulu, kuulutasime mänguväljaku avatuks ja tervitasime teatrirahvast. Tseremoonia viisid algusest lõpuni läbi lapsed ise. Lapsed meenutavad seda päeva praeguseni, ja juba on plaanid tehtud, mida sügisel nukuteatrisse vaatama minna.”
Meeleolu nagu aastavahetusel
„Selle etendustega käib tõepoolest kaasas eriline ootusärev meeleolu nagu aastavahetusel,” nõustub nukuteatri direktor Meelis Pai. „Teater ei teinud teadlikult suurt reklaami, mõte oligi selles, et oma kogukonna rahvas tuleks kokku ning tunneks end mõnusasti ja koduselt. Sageli ei mindagi pärast etendust kohe laiali – järgneb perepäev, suitsetatakse kala, mängitakse, inimesed saavad omavahel suhelda.
Tähtis on, et me ei läinud seekord linnadesse, vaid etendused toimusid väikestes kohtades, kuhu teater varem pole sattunud. Tean, et paljud lapsed pole varem Tallinnas käinud ega professionaalset nukuteatrit näinud. Nüüd oli neil see võimalus.”
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
