Rein Ruutsoo: Kapo haugub vale puud
Ajakirjanduse (sh Delfi) teatel on Kapo tõstnud minu vastu kande Pressinõukogus, ja seda seoses väidetavalt eksitava kirjatööga ajalehes ”Pealinn”. Sildistades Kapot terroriorganisatsioonina toetusin Eesti ajakirjandusele ja selgitasin seda oma e-kirjas ka ühele Kapo asjapulgale. Sel alusel tundub, et Kapol oleks põhjust anda kaebus sisse suure osa Eesti ajakirjanduse ja intellektuaalide vastu, sest sisuliselt ei lisanud ma võrreldes juba meedias avaldatuga midagi põhimõtteliselt uut.
Karmid hinnangud Kapo praktikatele viitavad kontori sügavale kriisile. Õigusriigi tunnuseks on õiguskindlus ja kodanikuvabaduste puutumatus. Selles kontekstis on tõeliselt põrutav juba Kapo peadirektori õigusnihilistlik positsioon. ”Kui ma loen Postimehe vahendusel (PM 13.04) pikema artikli lõpulauses kapo direktori Raivo Aegi sõnu, et «Tänasel päeval kasutab Kõlvart selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri», ei saa ma kuidagi aru, millistest alustest lähtudes saaks talle esitada pretensioone. Pole midagi öelda: õiguskaitse institutsiooni juhi positsioon on skisofreenialähedane: kodanik vaata oma õiguste kasutamisega ette, me teeme ikka, mida tahame!
Missuguseid eesmärke võiks teenida küünilisuseni küündiv suva? Suva (ka olmeterrori) kõige olulisemaks tulemuseks (see võib olla ka eesmärk) on tekitada kodanikes ebakindlust, sisendada inimestele (irratsionaalset) hirmu, võtta neile ära valmisolek oma õigusi kasutada, st tühistada õigusriiklus. Mulje, et eesmärgiks on hirmutamine (st mentaalne terror) on jäänud ka Kapo tegevust kommenteerinud intellektuaalidele.
Kodanikud saavad sõna
Kapoga seonduvad kodanike ”kogemused”, üleelamised on mentaalsed faktid (”ekspertide” tunnistused oma elamuste kohta). Nende avalikult antud hinnangud osutavad, et Kapo õiguskindlust õõnestavaid praktikaid on kodanike poolt tajutud ohuna ja hirmutavana, kuni selleni, et see pärsib nende valmisolekut oma õigusi kodanikena realiseerimast. Siinkohal mõned näited. Professori Rein Veidemanni: aastaraamatu praktikad sisaldavad häbimärgiga tähistamist: ”mille varjatud, aga võib-olla teadlik eesmärk on hirmutada Eesti kodanikke, kes julgevad omada ja välja öelda kriitilist arvamust valitsuse suhtes. Veidemann jätkab: ”Déjà vu. Kas oleme teel tagasi Nõukogude praktikasse, kus parteikomiteed ja julgeolekuorganid mõõtsid iga avalikku ühiskonnakriitilist sõnavõttu või artiklit vastukajaga emigrantlikes väljaannetes?" Teisisõnu, professor tunneb hirmu ja tajub ohtu saada häbimärgistatud pelgalt oma põhiõiguste kasutamise pärast.
Ajalooprofessor David Vseviovile kangastuvad koguni paralleelid stalinliku terroriga ja mentaliteedid, mis nende praktikat toetasid. ”Nagu ajalookogemus korduvalt kinnitanud on, pole midagi lihtsamat, kui mõjutada ning manipuleerida hirmunud ja vaikivate inimestega”. Vseviov jätkab paralleeliga teisest vägivalla suuriigist ””Milleni aga see lõpptulemusena viib, seda on täpselt kirjeldanud antifašistist luteri preester Martin Niemöller: «Kõigepealt tulid nad juutide järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole juut. Siis tulid nad kommunistide järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole kommunist. Siis tulid nad homode järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole homo. Siis tulid nad minu järele – aga selleks ajaks polnud enam kedagi, kes oleks minu eest välja astunud.». Muuseas – just see mullegi tuttav Niemölleri hoiatus minevikust motiveeris mind nende poolele asuma, kes juba eelistavad vaikida ja soovitavad seda ka mulle (hirmust!).
Veidemannil on õigus - ”Déjà vu”. Sedalaadi praktikad tuleb juba eos peatada, neid toetavad mentaliteedid paljastada. Mitte sellepärast, et kardan et kord jõutakse minuni. Hirmutamispõhised võimupraktikad pole ainult häbiväärsed. Mind hirmutab miski muu - näen kuidas nn aprillikriisist alates süveneb veendumus, et jõupoliitika on parim poliitika, mis on ohtlikult harvendanud Eesti sõprade ridasid mitte-eestlastest haritlastegi seas. Distantseerides end vulgaarseist paralleelidest esitab professor Vseviov Kapo juhtidele tõsist tähelepanu vääriva küsimuse: ”Kaugeltki asjakohatu pole kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumisega seonduv konkreetne küsimus, kas sedavõrd mõjukas organisatsioon on iga väljaöeldud sõna ja mõttega suutnud omakorda vältida ohtu, et samaaegselt igati õigustatud tähelepanu juhtimisega Venemaa mõjutustegevuse ohtudele pole mõningate näidete ja formuleeringute variandis aidatud hoopis kaasa «vaikimis- ja hirmuohu» tekkele Eesti?".
Juristide tähelepanekuid
Vältimaks vastuargumenti, et toetun ehk ”nõrganärviliste” literaatidele väärastunud psüühikale, lisan mõnede juristide tippjuristide ekspertiisid Kapo praktikatele. Londoni ja Tallinna Ülikooli professor Rein Müllerson: ”Kaitsepolitsei aastaraamatu sisu näitab, et me ei ole ikka veel üle saanud postsovetlikust mentaliteedist. Väljaande autorid ei taotle küll nõukogudeaegseid eesmärke (...) aga meetodid on samad, mida kasutati Nõukogude Liidus: kes mõtleb teisiti kui on "õige", on ohtlik, kes suhtleb "kahtlaste" isikutega, on potentsiaalne vaenlane. Vahe on vaid selles, et kui KGB kutsus inimesi hoiatamiseks (ennetamiseks, hirmutamiseks) süngetesse kabinettidesse, siis nüüd toimub see avalikult. Nii võib küll tunduda demokraatlikum, aga selline avalikkus võib viia olukorrani, mida inglise keeles nimetatakse "character assassination" (mustamine või "poliitiline mõrv", kui jutt on poliitikust või ühiskonnategelasest" Juristina, kes on aastaid õpetanud ja praktiseerinud Inglismaal, leian, et mõnel inimesel, kes on Kapo aastaraamatusse sattunud (olenevalt muidugi kontekstist jne), on õigus kohtulikule kaitsele”. Karmilt sõnatud: “mustamine või "poliitiline mõrv”"
Teenistusvalmis Urmas Volensile, kellele tundus minu poolt Valgevenega paralleelide tõmbamine on kohatu (PM 02.08), tunnistan üles, et kirjutasin võrdluse maha Euroopa Kohtu praksisega õigusteaduste doktorilt Rait Marustelt: Keskerakonna kontori läbiotsimist kommenteeris Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste: „Massiivne politseioperatsioon lahja kahtlustuse pinnalt meenutab Valgevenet ja parlamendiliikme paberite (arvutite, telefoni) valimatu ärakorjamine on sekkumine sõnavabadusse. Mida iganes me ei arva Keskerakonnast, ei vabasta see meid demokraatliku õigusriigi reeglitest ja põhimõtetest.". Maruste lisas veel täienduse; ””.”See sobitub raskesti Eesti kui demokraatliku õigusriigi kuvandiga””. Valgevene režiim, OMON jt organite meetodid on aga nii inimõigusi kaitsvate organisatsioonide kui ka demokraatlike riikide poolt tunnistatud terroristlikeks. (Lukašenkat ei lastud äsja isegi Londonisse).
Kapo haugub vale puud
Eesti Vabariigi väärikad kodanikud on oma ekspertiisi avalikult juba esitanud. Ennetamaks erakondliku huvi avastamist oma kirjatöös kinnitan, et juhindun Voltaire’i lausutust, ”Mu härra ei jaga teie vaateid, kuid olen valmis surema, et te võiksite neid vabalt väljendada”. Tekitatud olukord on normaalses demokraatias talumatu. ”Peatage vägivallatseja”! – kui veelkord leebelt parafraseerida Voltaire’ i (Ecrasez I’inflâme).
Avalik rünne kodanike vastu, kelle süü seisneb tõigas, et nad on kasutanud oma põhiõigusi, põhjendamatute kannatuste tekitamine (häbi, hirm) neile ja nende lähedastele, eriti kui selle kaasandeks on suva kaudu nende vabaduste kitsendamine - see ongi avalik terror. Tulemuseks on hirmuõhkkond, mis on kujundamas meie elu. Parlamendi liige, kes peaks Kapo kureerirma hakkab probleemist rääkideski juba kogelema! Pealtkuulamishirmus ministrid suhtlevat ametiruumides omavahel paberil kirjakesi vahetades! Peaministri kinnitusel on totaalne pealtkuulamine on üldine praktika. Mis riik see on kus sedalaadi praktikatest räägivad tõsimeeli väga hästi informeeritud, sh Kapole tööülesandeid jagavad või kontrollifunktsiooni teostavad tipppoliitikud? (Ei saa ju neid väiteid tühistada, rahvaesindajad lihtsalt vastutustundetuks lobamokkadeks tunnistades). Kapo poolt olevatki kinnitanud, et nad peavadki sisendama hirmu!
Tänaseks on formaalsete õiguskaitsjate st Kapo vastu otsitud ka kohtulikku kaitset. Kohtulahendid Eestis küll veel ootavad (st Kapo tegutsemise kohtulik hinnang puudub), aga prof. Müllersoni hinnang ennustab üsna ühest tulemust, juhul, kui juhtum peaks jõudma mõnesse Euroopa Liidu kohtusse. Rait Maruste hinnang Keskerakonna büroo läbiotsimise õiguslikule küljele on hävitav: “Euroopa inimõiguste Kohus Strasbourgil leiaks kahtluseta, et tegemist on ülemäärase jõu kasutamisega”. Vanades õigusriikides oleks Kapo toimetamiste tulemuseks poliitiline kriis ja selle juhtkonna väljavahetamisele, nagu on leidnud ka Riigikogu liikmed (Pikof). Et Kapo ei tunneta tema kätte usaldatud jõudu, seda on sedastanud korduvalt Eesti tippadvokaadid. Sedalaadi näiteid jätkub Parlament, kes kord lasi end haneks tõmmata, jättes oma liikmed õiguskaitseta, vaatab toimuvat endiselt tuimalt. pealt. Paar päeva tagasi märkis advokaat Pilv, et jälitustegevuse üle puudub ikka kontroll (Eesti Päevaleht 4. august 2012). Kelle käes on võim?
Kapo poolt kande esitamine on vilets vastukäik. Minu sõnastus peegeldab avalikus arvamuses väljakujunenud kuvandit ka seaduskuulekaisse kodanikesse hirmu sisendavast ja suvale toetuvast organisatsioonist. Sõnade ja mõistete vahakorra üle võib ju vaielda ( a la Wittgenstein), kui keegi seda just Kapo ja Eesti probleemidele lahenduseks peab. Mina ei pea. Minu arvates oleme jõudnud olukorrani, kus on põhjust parafraseerida 32 aastat tagasi sügisel valminud ühiskirja ühte juhtmõtet:
Ma ei taha elada riigis kus oma põhiõigusi kasutav kodanik peab tundma hirmu ja ennast ohustatuna suvapõhiste repressioonide ees. Tahan, et ma ei peaks tundma häbi oma mitte-eestlastest kaaskodanike ja nende eurooplaste ees, kelle kodus kodanike põhiõigused kaitstud. Riigis, mis ei austa kodanikevabadusi, siis pole olemasoluks moraalset õigustust ja minu jaoks isiklikult mõtet.
