Võhikust olümpiavaataja läheks naistõstjale appi...
Ükskord ammu sporditoimetus jälle lõugas omavahel. Et tänapäeva ajalehetoimetused on igavesed karjakoplid või tsehhid, kuulsid seda muidugi kõik kohalviibinud.
Polnud midagi uut. Sporditoimetajad tülitsevad pidevalt. Kui nad teevad seda vähem kui kord kahe tunni jooksul, tähendab see, et nad on täiesti põhimõtteliselt tülis, mossitavad ja on lubanud üksteisega enam mitte kunagi rääkida.
Seekord oli neil teemaks, kas keegi Eesti sportlastest on juba piisavalt kuulus, et pealkirjas ei peaks tema ala või saavutusi ära märkima, vaid aitaks nimest.
Mina, kes ma nende kisa kui helilist tapeeti võtsin, sain sest teada siis, kui nad äkki minu kuubiku man seisid, irvitades:
„Poni, meil on sulle sporditeemaline küsimus!” Ja naersid kõik, reod, nii et mandlid paistsid.
„Leidsite kah, kellelt,” ütlesin mina.
„Ausalt. Ütle, kes on NN?”
Mina ütlesin, et vist selle spordiala mees.
Pooled neist kargasid lakke ja karjusid teisele poolele: näed, kui Poni, kes on spordis loll nagu lauajalg, esiteks teab nime ja teiseks ala, on tegu piisavalt tuntud sportlasega, nii et talle pole enam vaja igasugu tiitleid külge riputada.
See oli nüüd minu spordialaste ekspertteadmiste näitamiseks kirja pandud. Mõni aeg hiljem keerasid kutid kokku ühe olümpiaraamatu, kinkisid mulle ka: saa targaks. Mina muidugi kinkisin selle kohe edasi.
Ära arva, et oled kõike näinud
Mistap pole vist üllatus, et olümpiamängud lähevad minust mööda nagu üks veniv tüütus. Muudkui käivad ja käivad... isegi pahurdada ei viitsi. Niipalju ma tollesse raamatusse ikka sisse vaatasin, et teada saada – 312 ala on. Võimas. Nende kõigi jälgimine või isegi teadmine peaks seega olema enam-vähem omaette töö. Võib-olla kellelegi ongi. Eks tõsised fännid näe ju suurvõistluste aegu väga vaevatud välja, nagu rabaks mitmel kohal korraga. Silmad punased peas – kõik tuleb ära vaadata, nii riistvõimlemine kui ka naiste poks.
Et viimane on olümpiaala, läheb rubriiki: ära kunagi arva, et oled kõike näinud ja kuulnud, elu ütleb üsna ruttu, et sa eksid, mehike. Kuigi vastavat ala pole kunagi nähtud. Muidki loomuvastasusi kohtab iga päev.
Kui üritada viletsat nalja visata, siis – naiste poks on loomuvastane, sest naised ei kakle ju niimoodi. Oleks näiteks küünistamine-karvakatkumine, täiesti enesestmõistetav. Muide, kadunud suurepärane krimikirjanik Arvi Kork, kes aastakümneid Kanadas politseinik oli, pajatas kunagi, et ründav naine pidi ründavast mehest oluliselt ohtlikum olema.
Aga olgu, kui tüdrukutele peaks meeldima üksteist meeste kombel klobida, lasku käia. Hoopis veidram on, miks peaks keegi seda vaadata tahtma.
Kes naudib naiste poksi?
On võimalik pihta saada, miks elatakse kaasa jalgpallile – see on justkui veretu sõda, kus isegi väiksem võib suuremale ära panna, oma võidulippu lehvitada. Hoki on siis vastavalt talvesõda, eks. Märgitagu sõjaajaloolasele Martin van Creveldile viidates, et sõda pole naiste ala, seega on ka naiste jalgpall ja hoki jaburad.
Poks seda enam. Sest tundub, et poksi ei vaadata niipalju sellepärast, et teada saada, kes võidab. Lihtviisiliselt – verd tahaks näha. Mingi tung inimeses selle järele on, mis paneb ta ühele pulgale kanakarjaga. Nood elavad ka hoolega liigikaaslaste kaklusele kaasa. Pärast nokivad verise surnuks, olgugi see ehk hoopis võitjaks jäänud. Niisiis – kes naudib naiste poksi, naudib higiseid, tatiseid, verise nina ja sinikatega naisi? Minge rääkige seda psühhiaatrile, tea, mis ütleb.
Veider maailm. Rooma ajaloo õpikud, need, mis ka anekdoote sisaldavad, peavad allakäigu märgiks näiteks naisgladiaatorite ilmumist. Et kombe- ja loomuvastane. Võib-olla. Ega praegu kah enam leidu meest, kes läheks naistõstjale appi, kui see elu eest pingutab. Kuigi vana kooli järgi peaks.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
