Fideelia-Signe Roots: Elu võimalikkusest maal
Kujutage ette wannabe maainimestele suunatud toetusrühma, no midagi anonüümsete alkohoolikute sarnast.
"Olen Fideelia ja viibisin paar nädalat... maal."
"Tahaksid sa sellest pikemalt rääkida?"
"Keeruline. Kes arvavad, et maal on tore ja maatööd õilistavad inimest, mõtlevad, et olen blondiin, kui seletan, et maal on palju rasket nüri tegevust."
"Räägi ikka. Igaühel on õigus oma arvamusele."
Maailmalõpu kell pandi 10. jaanuaril 2012 näitama aega 23.55. Kesköö tähendaks maailma lõppu. Tegemist on 1947. aastal Chicago Ülikooli tuumafüüsikute leiutatud sümboolse kellaga, mis näitab tõenäolist aega inimtegevuse tõttu saabuva maailma lõpuni. Alates kella sünnist on osuteid edasi-tagasi nihutatud juba 20 korda, vastavalt tuumakatsetustele, võidurelvastumisele, külma sõja ja terrorismilainete kulgemisele ning kliima soojenemisele. Unustada ei tohi ka majandussüsteemi ähvardavat kollapsit, maailma elanikkonna jätkuvat kasvu ning looduskatastroofe. Pikim aeg oletatava globaalse kataklüsmini on olnud 17 minutit, lühim ainult kaks.
Kuidas Lääne urbanistlike mugavustega hellitatud rahvas tuleks toime kriisi tingimustes? Vaid paarkümmend aastat tagasi elasid paljud maainimesed Eestis arhailiselt, otsekui juba oleks globaalne kriis. Vesi toodi kaevust, sooja saamiseks köeti ise metsast raiutud puudega. Talvel veedeti sageli nädal-paar lumevangis. Kõik tollaegsele eluviisile iseloomulikud jooned pole tänagi kadunud. Elekter on nüüd peaaegu kõigil: eelmisel aastal võis uudistest lugeda, et mõnikümmend viimast majapidamist said riigi toel elektri. Interneti- ja mobiililevi katab suurema osa maapiirkondadest. Samas on Lääneriikides peaaegu tundmatu korilus meil siiamaani au sees. Suviti on metsad täis nii linna- kui ka maaelanikest seenelisi ja marjulisi.
Kuigi linnas saab elada nagu maal ja maal nagu linnas, keskendun antud kirjatükis traditsioonilisele maaelule.
Maaelust on olnud ajalooliselt idülliline kujutluspilt peamiselt aadlikel ja linlastel, kes ise reaalselt maal ellu jäämiseks midagi tegema ei pidanud. Suviti tabab meid igatsus (rahvus)romantilise maakodu järele ja lähebki sõiduks suvilasse või maavanaema juurde. Kui ilm vihmaseks muutub, saab alati linna tagasi pöörduda.
Kes päriselt maal elab, see teab, et vanamoodne maaelu on ainult tugevatele ja tervetele. Tegu on väga füüsilise ja tsüklilise eluviisiga. Pelgalt ellujäämisele kulub tunde ning ebaõnnestunud tööde järjekord võib rikkuda terve päeva. Süvenemata hardcore maaellu, kus kõik ressursid saadakse oma talust ja kus vihm heinateo ajal tähendab peaaegu surmaotsust, võib öelda, et selletagi on maaelu karm ja isegi agressiivne. Toimub ju pidev võitlus umbrohu, kahjurite, metsloomade ja –lindudega, kes kujutavad endast ohtu maainimese elule ja saagile. Loodusesõbral on maal eriti raske, sest ta leiab end skisofreenilisest olukorrast, kus ta peab võitlema oma sõbra loodusega nagu kiusliku vaenlasega.
Kes ei ole maatööga harjunud või käib maal hoopis puhkamas, neil võtab eluvõitlus enam aega ja energiat kui kogenud maainimestel. Kurnava kütmise, niitmise ja veeämbritega jooksmise kõrvalt ei jää looduse jälgimiseks mahti: sa vaatad, aga ei näe. Sa ütled aina harvemini: „Vaata, kui ilus!“ ja kogu su loodusvaatlus piirdub dihhotoomiaga sajab - ei saja.
Puuduliku transpordivõrgu tõttu sunnismaised maainimesed on ka reisimisest ära lõigatud. Sisulisteks mõtisklusteks, enese harimiseks ega hobidega tegelemiseks lihtsalt ei jää aega. Suhtedki on taandunud vastastikuse kasu põhimõttele. Koer ei ole enam su parim sõber, vaid lihtsalt majavalvur. Kass on ainult hiirte püüdmiseks. Lehm - tema pole kunagi lemmikloom olnud. Aga võiks, sest lehmadelt on palju õppida.
Linnatšikk ja karuäke
Inimesed on erinevad ning neid õnnelikke, kel arhailine maaelu hästi välja tuleb ning muudeks tegevusteks aega jätab, saab vaid kadestada. Maal on kergem „roheliste sõrmede“ või suure tugeva kehaga inimestel. Kui on sisemine huvi taimekasvatuse või metsanduse vastu, pole maatööde tegemine pelk esmavajaduste rahuldamine, vaid ka hobi. Lihtne on veel vähenõudlikel, kes ei ihale vahelduse järele ja kel on koduski hea.
Meid ootab piiratud ressurssidega maailm. Võiksime harjutada tagasihoidlikku ja mitteglamuurset meeleseisundit, mis tagaks valutuma kohanemise globaalse kriisiga. Siis ei pea keegi pärast karuäkke vedamist üllatuma: „Õu mai gaad, milline ma välja näen! Geelküüned on katki, juuksed pulstis ning jalad nii mustad nagu oleks põllul töötanud!“ Aga sa ju oledki. Sest maal peabki raske olema.
Kas peab? Looduse ja kultuuri vastandamine ei vii kuhugi. Teaduse ja tehnika areng võimaldaks ühendada maa ja linna plussid. Kiirus, millega võililled asfaldist läbi murravad, näitab, et võitlus metsiku loodusega on juba ette kaotatud. Inimene suudab loodusele palju kahju teha, aga lõplikult hävitada pole seda võimalik, sest mingis vormis jääb ta alati kestma ja kinnitub puugina su seljale hetkel, mil seda kõige vähem ootad.
Pealegi on inimene looduse osa. Loodus tuleks integreerida igapäevaellu, nii et sellest saaks vastastikku kasulik kooslus. Linna ja maa piir hägustuks. Kujutlege puid pilvelõhkuja müüridel või kogukonna juurviljaaedu selle katusel. Kujutlege kanu New Yorgi kõrghoone korteris. Vaikselt liikuv ja säästlik ühistransport, mis ei kulge risti üle metsloomaradade. See kõik ongi juba mõnel pool tegelikkus. Tehnoloogia, mis on alati põhiliselt sõjavankrit vedanud, peaks toetama argielu, et vabastada aju sisulisemate probleemide lahendamiseks.
Vesi tuleb kraanist... või ikkagi kaevust?
Kes on aga vähegi maailmas toimuvaga kursis, peab tõdema, et nii libedalt muudatused vaevalt kulgevad ja targem oleks valmistuda rasketeks aegadeks. Olgu maaelu kui tahes ränk, veel suurem oht varitseb linnaelanikke. Linnal on see viga, et elanikel puudub selgesti nähtav seos oma tegevuse ja elus püsimise vahel. Maal on seos otsene: sa tahad juua ja tood kaevust vett. Kui linnas tekib janu, ostad poest pudelivett, mahla, limonaadi.... midagi igale maitsele. Teine variant on juua kraanivett. Kuidas vesi kraani satub ja kuhu see kraanikausist edasi liigub, seda ei pruugi paljud teada.
Pakun, et nii maal kui ka linnas leidub oma valdkonnas tarku spetsialiste, kes samal ajal arvavad, et kanalisatsioon tähendab ainult neid ümmargusi kaasi, mis autorataste alla jäädes istet raputavad. Veevärgi, elektri ja gaasitrasside tööpõhimõtetest pole enamusel udust aimugi ja neid ei huvita ka. Ühelt poolt pakub linnaelu lugematult toredaid võimalusi, aga teisalt muudab massid abituks ja kriisi ajal kergesti manipuleeritavaks.
Mitmenda põlve linlased võiksid õppida tule tegemist ja muid peamisi ellujäämisoskusi. Hea oleks üht-teist teada ka alternatiivsetest energiaallikatest. Põlise maaelaniku jaoks pole vahet, kas nafta hind on laes või kas poes on letid tühjad, kuid linnades on kriisi ajal ohtlik ja raske. Isegi kui meie elu jooksul ühtegi ülemaailmset katastroofi toimu, tuleb oskus looduses toime tulla kasuks näiteks matkal metsadesse, mis on meie planeedi suurim varandus.
Tulles tagasi loo alguse ja wannabe maaelanike toetusrühma juurde, siis tuleb tunnistada, et kuigi elu maal oli minu jaoks raske, proovin seda uuesti, et ära ei ununeks.
(Autor on vabakutseline kunstnik.)
