Kõigepealt pisut ajaloost. Eesti keel praegusel kujul on peaaegu täies mahus kunstlik looming ning ajaga kõvasti muutunud. Huviline võib uurida Läti Henriku kroonikatesse talletatud esimesi eestikeelseid sõnu (ja mõistatada, et mis sõna võiks olla magetac), liikuda sealt edasi 13. sajandi Taani hindamisraamatus kajastatud eesti keele juurde, kus omastava käände vana tunnus -n on veel domineeriv (praeguses keeles harv nähe, esineb näiteks sõnas maantee, samas meil puudub õhuntee ja veentee) ja sealt edasi jõuda 17ndasse sajandisse, kus Heinrich Stahl pani kirja esimese eesti keele grammatika - muidugi võimalikult saksapärase.

Sealt edasi tuleb grammatikaid, ülestähendusi, tõlkeid ja sõnastikke robinal ja eesti keele heaolu pärast muret tundev inimene võib näiteks mõtiskleda, et mida võiksid tähendada tollased eestikeelsed sõnad müggamet ja junckar. Ja kas asjaolu, et me neid sõnu tänapäeval enam ei kasuta, vihjab sellele, et eesti keel on hävinud? (Refereeritud Hildegard Linki kokkuvõttest).

Imestama paneb ägedus ja agressiivsus, millega inimesed tänapäevastele muudatustele reageerivad - ei hakata ju "valesti" kirjutamise eest teopäevi suurendama ega trahvi korjama! Saati kuna midagi pole ära keelatud, lubatuks tehti lihtsalt teised vormid ka, mis nagunii rahvasuus ja -kirjas levinud on. Kirjuta aga vanaviisi edasi ja ära riku oma närve! Normeeritud eesti keele olemasolu on aga tõeline naljanumber nagunii - mine seleta saarlasele või setule, et ta kõneleb valesti. Või kust maalt seda eesti keelt vaatama hakata? Mis sajandist? Kümnendist? Lause "Laps sööb kommi" ei tekita mingeid krampe grammatikasõprades, ometi on "komm" mugand "kompvekist" ja õige oleks siis ehk siiski: "Laps sööb kompvekki". Miks müüakse poes undrukute asemel seelikuid?

Keegi ei keela kirjutada Vabariigi asemel lausa Wabariik, probleeme võib tekkida üksnes grammatikatestides koolides - ent pole ju raske keeleuuendustel silm peal hoida? Loomingulisest küljest on keeleküsimus hoopiski lihtne - kirjuta kuidas tahad ja tituleeri erinevus keelenormidest isikupäraseks stiiliks. Riho Lahi omal ajal ja Wimberg uuematest - nood kirjutavad keelelise isikupärana liitsõnad lahku ja ei hakka nende peale ei ussi- ega püssirohi, kuigi kohati on ebamugav lugeda. Merca ja paljud teised, peamiselt luuletajad, peenutsevad kirjapildiga ning "ühest hobusest" saab "yx obune" - ka selle eest ei viida kedagi poomisele. Keel ei ole selle tõttu surnud.

Inimeste osavõtlik suhtumine keelde kui primaarsesse modelleerivasse süsteemi on küll kiiduväärt, aga enamasti kui mitte lausa nägemispuudega, siis tugevalt lühinägelik. Peaaegu alati jäetakse kahe silma vahele asjaolud, mis keeleküsimuses tõesti vajaksid tähelepanu ning sebitakse lärmaka hüsteeriaga probleemikeste ümber, mis ei muuda praktiliselt mitte midagi ja on oma marginaalsuses tähtsusetud (seesama õnnetu "võibolla" näiteks).

Tõelised küsimused keele vallas on näiteks estinglishi pealetung (aga kas polnud samasugused arengud saksa ajal, vene ajal - nüüdseks keelepruuki juurdunud sõnu peetakse eestikeelseiks, sõnad on juurdunud?), järjest kahanev sõnavara noortel inimestel ning järjest vähenev oskus tekstist lugedes aru saada. Sünteesida teabekildudest A ja B järeldus C ja see ka korrektselt kirja panna. Selle viimasega on hädas nii keskkooliõpetajad kui ka ülikoolide õppejõud. Kurikuulsad on ülikoolides juba need eksamid, kus tuleb palju kirjutada - noored ei oska enam, õigesse lahtrisse ristike tõmmata on palju lihtsam ja võimaldab ka nö bingopunkte "skoorida" - kui vastust ei tea, aga variante on 4, siis on 25% võimalus ikkagi täppi panna.

Selle kõige kõrval tundub riiklik poleemika mõne keeleküsimuse ametliku muudatuse üle tormina teeklaasis. Ametlikest muudatustest hoolimata sõnad ja grammatikareeglid kas juurduvad või mitte, kui ei juurdu, siis kaovad need muudatused ajalooprügi sekka ja kas võetakse üldse tagasi või unustatakse lihtsalt ära. Kui juurduvad, siis muutuvad uuendused jooksvalt keele osaks - nagu see protsess on 700 aastat kirjapandult (ja seega verifitseeritavalt) ja ilmselt ka sajandeid enne seda toimunud.

Sõnad tekivad, kaovad, asendatakse, võetakse teistest keeltest üle. Aga kuidas suhtuda noortesse, kes juba kõnekeeles verbaalselt "Lol!" välja ütlevad mõne asja peale? On see probleem või on 50 aasta pärast sama loomulik kui tänapäeval "okei", "tsau" öelda? Vägivaldsetele ja "ametlikele" keelemuudatustele ollakse agressiivselt vastu, sest see viib inimesed oma mugavustsoonist välja.

Aga ebaametlikult toimub uute sõnade, väljendite ja tähendusväljade süntees pidevalt - ja see leiab meedias palju vähem kajastamist. See probleem ei ründa ainult Eestit, vaid ka inglisekeelset keeleruumi - on ju kõik näinud neid tobenaljakaid pilte kassidest, pealkirjaks mõni sentents või mõttetera tahtlikult moonutatud grammatikaga? Nn. 1337sp33k (elite speak)? See tungib noorte kirjakeelde juba ka USAs, UK-s, Austraalias.

Meelde tuleb Orwelli "1984". Olete lugenud? Soovitan. Uuskeele põhialuseid lugedes tekib tahtmine kahe käega peast kinni haarata - toimub see kõik ju praegugi meie ümber!