Kas meie tänane reaalsus võib olla iidse tarkuse tagajärg?
See ootamatu avastus tundus nii uskumatuna, et tekkis vastupandamatu soov selle väikese raamatukese ajatut tarkust kellegagi jagada. Et mõista, kas siin on tegemist tarkuse, lolluse või hoopistükkis künismiga, mis väärikate, arukate ja hoolivate eestlaste hulgas ei tohiks kanda kinnitada.
Raamatu esimese protokolli tarkus konstateerib, et halbade kalduvustega inimesi on rohkem kui headega ja seepärast võib riigivalitsemises võimu ja järeleandmatusega saavutada kaugelt enam kui teaduslike selgitustega. Et iga inimene taotleb võimu ja tung võimule on nii tugev, et vaevalt leidub inimest, kes poleks valmis omakasu maksmapanemiseks ohverdama üldhuve. Et jõudmaks eesmärgile, ei või kõhelda äraostmise, pettuse ja reetmise ees. Et poliitiline vabadus on idee ja seda ideed tuleb osata rakendada siis, kui on vaja kallutada ideede meelitusel oma erakonna poole rahavahulki, siis, kui võimule püüdev erakond tahab maha suruda poliitilisi vastaseid. Et riigivalitsemisel pole ausa seaduslikkusega vähimatki pistmist ja see, kes tahab valitseda, peab töötama kavaluse ja silmakirjalikkusega.
Veel märgitakse, et pole tähtis, kas riik hävib oma surmavõitluses või langeb ta tänu sisetülidele välisvaenlase kätte - igal juhul on ta määratud paratamatule hukule. Et oma tõusikute hooleks jäetud rahvas hävib erakondade vahelistes tülides, võitluses võimu ja kuulsuse pärast ja selles tekkinud segadustes. Et mass on pime jõud ja et teda juhtima valitud tõusikud-poliitikud on sama pimedad kui mass ise. Ja et edu saavutamiseks tuleb alati vajutada inimese kõige tundlikumaile keeltele- kõhklusele, ahnusele ja täitmatusele tema materiaalsetes vajadustes.
Teise protokolli tarkus kinnitab, et ühel hetkel hävitavad rahvusvahelised õigused rahvuslikud õigused ja valitsevad kõiki samal kombel kui riikide kodanikuõigus valitseb oma alamate omavahelisi suhteid. Et intelligendid hakkavad uhkeldama oma tedamistega ja panevad ilma loogilise kontrollita maksma teadusest ammutatud andmed, mis on agentide kombineeritud, juhtimaks teadust võimule soovitud suunas. Et ajakirjandus on määratu võim, mis suunab masside meelsust, kuid rahvusriigid ei osanud seda võimu kasutada ja kaotasid oma ajakirjanduse.
Kolmas protokoll nendib, et vaesuse abil on rahvad aheldatud raske töö külge kindlamalt kui orjaajal. Et orjusest võisid nad end vabastada, kuid viletsusest nad end lahti ei kisu. Et võim seisneb töölise alatoitluses ja nõrkuses, millega ta alistub tugevama tahtlele, kuna ta ei leia enam jõudu ega energiat vastupanuks. Et nälg tagab kapitali õiguse töölise üle kindlamini kui seaduslik keisrivõim suutis seda anda aristokraatile. Et aristokraatia kaotuse järel on mass sattunud rikastunud elumeeste rusika alla, kes raske ikkena talle lihtsalt pähe istusid.
Neljanda protokolli tarkus paljastab, et tootmine on vaja seada liberaalse turumajanduse alustele selleks, et vabadus inimühiskonna mädandaks ja raisku ajaks.
Viienda protokolli tarkus viitab, et uued seadused kaotavad üksteise järel kõik soodustused ja vabadused, mida inimesed endile lubasid ja riik saavutab nii suurepärase türannia, et suudab suvalisel ajal suvalises paigas panna vaikima ja suruda maha kõik mässumeelsed ja vastutöötavad inimesed.
Kuues protokoll ei varja, et tootmise aluseid õõnestatakse kunstlikult ja sügavalt, et töölisi harjutatakse jooma ja laamendama ning kõigi haritud kihtide maalt lahkumist soodustatakse.
Seitsmes protokoll avalikustab, et poliitika peamine edu seisneb tema salalikkuses, et diplomaadi sõna ei tohi olla kooskõlas tema tegudega.
Kaheksas protokoll näeb ette, et kõik ülearu julged ja ebaõiged ostused tuleb väljendada nii, et nad näeksid välja nagu juriidilisse vormi valatud kõrgeima kõlbluse reeglid.
Üheksas protokoll võtab kokku, et võimu peos on kunagiste tugevate erakondade killud, mis on nüüd võimule allutatud. Et võimu käes on pidurdamatud auahnused, põlevad aplused, hoolimatud kättemaksud, mürgised kadedused. Et võimust lähtub kõikehõlmav terror. Et võim sekkub õigusemõistmisse, valimiskorda, ajakirjandusse, isikuvabadusse ja peamiselt haridusse ja kasvatusse kui vabaduse nurgakividesse. Et inimeste noorsugu on narritud, hullutatud ja tehtud liiderlikuks teda teadlikult valeteooriate ja valepõhimõtete kaudu kasvatades.
Kümnes protokoll annab teada, et riigid haigestusid surmahaigusesse - vere lagunemisse pärast seda, kui riigi organismi juhiti liberalismimürk ja, et oodata jääb vaid riikide agoonia lõppu. Et president on valitsuse karikatuur, kes on võetud massist, orjade hulgast. Et püütakse korraldada selliste presidentide valimisi, kelle minevikus leidub mingi selgusetu tume lugu, mingi „luukere“, sest siis on nad etteantud eeskirjade ustavad täitjad ühest küljest paljastuste kartusel ja teisest küljest inimlikust soovist hoida võimuga saavutatud eesõigusi, eelistusi ja auavaldusi, mis on seotud presidendiseisusega. Et president on isiksusetu nukk, kes hakkab määramise järele selgitama mitmeti tõlgendatavate kehtivate seaduste mõtet ja tühistab seadusi, kui võim näeb selleks vajadust. Et riigisaladuse hoidmise ettekäändel kaotatakse parlamendi arupärimise õigus valitsuse sammude kohta.
Üheteistkümnendast protokollist saame teada, et inimesed on lambakari ja valitsejad on nende hundid.
Kaheteistkümnes protokoll ütleb, et vabadus on õigus teha seda, mida seadus lubab ja et valitsuse eksimatuse aupaistet ei tohi keegi puudutatda.
Kolmteistkümnes protokoll näeb ette lõbustuste, mängude, naljade, kirgede, kunsti- ja spordivõistluste organiseerimist selleks, et juhtida poliitilistelt küsimustelt kõrvale rahutud isikud.
Neljateistkümnendast protokollist loeme, et maadel, mida loetakse kultuurseiks, luuakse meeletult ropp ja vastik kirjandus.
Viieteistkümnes protokoll paljastab salaseltidesse kuulumise tagamaid, märkides, et sinna kipuvad kõige meelsamini aferistid, karjeristid ja üldse kergemeelsed inimesed, kellega pole raske asju ajada ja kavatsetud masinavärki käima panna. Et inimesed astuvad loožidesse uudishimu pärast või lootuses sel teel asuda ühiskondliku piruka kallale. Et nad janunevad käteplagina mõnu järele. Veel annab protokoll ülevaate kohtunike määramisest ja kassatsiooniõiguse kaotamisest. Saame teada, et valitsus on oma alamate isa ning despotismi õigusele toetudes on alamate kohusetäitmisele sundimine valitsuse otsene kohustus.
Kuueteistkümnes protokoll pajatab ülikoolide kahjutukstegemisest ning määrab, et iga ühiskondlik seisus peab saama oma kutse ja töö piiridele vastava kasvatuse. Et osa aineid võivad ülikoolides kuulata vaid selleks pühendatud eriliselt andekad tudengid.
Seitsmeteistkümnes protokoll märgib, et advokatuur toodab külmi, julmi, vintskeid ja põhimõttelagedaid inimesi, kelle isiksusetud teod asuvad puhtlegaalsel pinnal. Nad on õppinud kõike keerama kaitse kasuks, aga mitte saavutama tulemust sotsiaalsel pinnal.
Kaheksateistkümnes protokoll lubab vajadusel simuleerida korratusi ja lasta hästikoolitatud kõnemeestel rahva hulgas nurinat tekitada, et oleks põhjust panna toime läbiotsimisi ja korraldada järelevalvet.
Üheksateistkümnendast protokollist saame teada, et mäss pole muud kui mopsi haukumine elevandi peale. Et hästiorganiseeritud valitsuse peale haugub mops nagu elevandi peale, tundmata tema jõudu.
Kahekümnes protokoll kinnitab, et välislaenud on verekaanid, mida ei saa kuidagi lahutada riigikehast, kui nad just ise ära ei kuku või kui riik neid väevõimuga ära ei heida. Kuid riigid ei kisu neid ära, vaid jätkavad nende juurdeistutamist oma haigele kehale, nii et nad lõpuks hukkuvad vabatahtliku verepuuduse kätte.
Kahekümne esimesest protokollist saame teada, et administraatorite müüdavust ja valitsejate muretust kasutades, selleks, et nõuda kahe-ja kolmekordseid ning suuremaid summasid, laenati riikide valitsustele raha, mida neil tegelikult sugugi tarvis ei olnud.
Kahekümne teine protokoll ütleb, et isiku väärikus ei seisne minakeskses jampsimises vaid oma kohustuste ja õiguste teadmises. Et erakondade juhtide suured põhimõtted pole muud kui täitumatud usnistused.
Kahekümne kolmandast kuuleme, et primaadid alistuvad pimesi ainult tugevale ja sõltumatule käele, milles nad tunnetavad nii mõõka kui ka tuge ühiskondlike hoopide vastu. Ja kahekümne neljas protokoll teatab meile, et valitseda tohivad vaid need, kes on tunginud selle kunsti saladustesse.
Raamat sai läbi. Ma ei oskagi öelda, kas see on ulme või fantaaasia. Ometi jäi mind saatma kahtlus, et seda väikest käsiraamatut on mõned meie poliitikutest õpiku pähe lugenud. Kas see võib olla valitsuspoliitikute öökapiraamat veel tänagi? Kas selles raamatus on midagi halba? On siia kätketud kellegi unistused või saavutatud eesmärgid? Kes teab?
