Tiina Jõgeda: Teateid Bermuda kolmnurgast
Ainuke eelmise nädala uudis, mis mu suviselt vettinud ajus murdlaineid tekitas, rääkis Bermuda kolmnurgast – hiljuti avastati seal hiigelsuur kristallpüramiid. Merepõhjas asuv tohutu moodustis, suurem kui Cheopsi püramiid Egiptuses, võib olla võimas energiaallikas, mis mõjutab sealkandis liikuvaid lennukeid ja laevu. Või on tegemist hoopis aegruumi moondava kiirendiga, mis avab teisi reaalsusi ja paralleeluniversume?
Bermuda saare, Puerto Rico ja Florida lõunatipu vahelisel alal juhtub alatasa midagi seletamatut: laevad kaovad jäljetult või leitakse hulpimas aluseid, kust meeskond salapärastel asjaoludel haihtunud. Selle kohta, miks Kariibi meri sealkandis äraarvamatult käitub, leidub hulk teooriaid. Mereteadlastest skeptikute omad on võimatult igavad, müstikute ja ufoloogide omad seevastu pakuvad grilliõhtuteks piisavat kõneainet.
Väidetavalt avastas allveepüramiidi 1968. aastal juhuslikult loodusraviarst Ray Brown, kes käis Bahama saarte lähedal sõpradega sukeldumas. Ta kaotas vee all teised sukeldujad silmist, neid otsides märkas aga ookeani põhjast kerkivat massiivset ehitist, mille püramiidikujuline siluett paistis läbi päikesest valgustatud vee. Brown ei kulutanud püramiidi uurimisele palju aega, sest õhuvarud olid otsakorral, küll aga leidis samast imeliku kristallkera, mille endaga veepinnale kaasa tõi. Kui kristalli hiljem uuriti, tekitasid selle koostis ja omadused uurijates hämmingut.
Nüüd on merepõhjaleidu kinnitanud Prantsuse ja USA sukeldumisrühmad, nii et tuleb uskuda: midagi seal meresügavustes peitub. Me ei tea täpselt, mis kobakas see on, ja me ei tea ikkagi, miks Bermuda kolmnurgas imelikud juhtumused aset leiavad – aga midagi, mida me loogiliselt talupojatarkusega seletada ei suuda, ometigi toimub.
Sama on inimese psüühikaga. Nii mõnigi kord on raske vastata lihtsale küsimusele, miks ma just niimoodi tegin, käitusin või ütlesin. Arusaamatu käitumisajend paiskus kuskilt sisemistest sügavustest teadvuse pinnale nagu salapärase püramiidienergia ajel. Mu vana sõber Freud nimetas seda inimloomuse Bermuda kolmnurka alateadvuseks. Ükski psüühika-maadeuurija pole alateadvust suutnud mõõta või kaardistada, ometigi viitavad kõik psühholoogia seismilised mõõteriistad sellele, et lisaks teadvusele on inimeses veel ainest, mis toimetab hingemaastikul omasoodu ning annab endast ootamatult märku.
Tänavu juunis esitles Michigani ülikooli emeriitprofessor Howard Shevrin Ameerika Psühhoanalüütilise Seltsi aastakoosolekul uurimistulemusi, mis kinnitavad, et ärevushäired (foobiad sealhulgas) on seotud inimese alateadvuslike konfliktidega. Psühhonalüütik Shevrin on aastakümneid otsinud alateadvust neurobioloogiliste meetoditega (kompuutertomograaf jms), püüdes teaduslikult tõestada, et inimese “salapärane kristallpüramiid” saadab välja signaale, mida teadlikult kontrollida ei saa: teda juhivad teatud hetkedel teadvustamata protsessid. Tema esimene sellealane avastus langeb samasse 1968. aastasse, mil Ray Brown Kariibi merest püramiidi leidis.
Shevrini püüded Freudi fantaasiatele aju rakutuuma tasandilt kinnitust leida on pälvinud erialapreemiaid. Värskeim eksperiment seisnes selles, et psühhoanalüüsi käigus tuvastas terapeut kõigepealt ärevushäirega patsiendil trauma võimaliku põhjuse. Seejärel esitati talle traumaga seotud sõnu. Kui neid loeti ette nii aeglaselt, et ta jõudis sõnade tähenduse teadvustada, ei juhtunud ajus midagi märkimisväärset. Kui aga tekst liikus ülikiirelt (tuhandiksekundi jooksul), jõudis see patsiendini vaid alateadlikult – ning teatud ajupiirkonnad reageerisid tormiliselt.
Miljonid inimesed söövad ärevushäirete ja paanikahoogude tõttu antidepressante. Mõnikord on neist kasu, tihtipeale aga mitte. Shevrini uuringute tulemusena võib psühhoteraapia, kus verbaalse sukeldumisega otsitakse üles alateadliku kristallpüramiidi mürgine kiirgus, jälle au sisse tõusta.
