Aino ja Oskar Kallas ning nende Becker
Mullu 17. juunil kirjutas helilooja ja klaverimuuseumi juhatuse esimees
Alo Põldmäe Õpetajate Lehes Tartu ülikooli rektorite ja akadeemikute klaverilugudest.
Nüüd kirjutab ta jälle, sest vahepeal on lisandunud mitu sama huvitavat pilli.
Üks nendest, Peterburis 19. sajandi lõpul valmistatud kabinettiibklaver J. Becker, kuulus soome-eesti abielupaarile: kirjanik Aino Kallasele ning eestlasest folkloristile ja diplomaadile Oskar Kallasele.
Kallased elasid Tallinnas aastail 1934–1944 Eesti kultuuri ja ajaloo seisukohalt olulises majas Pärnu mnt 23. Seal on elanud tuntud kultuuritegelasi, näiteks kirjanik Johannes Semper abikaasa Aurora Semperi ja pianistist tütre Lilian Semperiga, Paul Viiding luuletajast poja Juhan Viidingu ja raadioajakirjanikust tütre Mari Tarandiga, Paul Rummo luuletajast poja Paul-Eerik Rummo ja teatrikriitikust tütre Lea Tormisega, akadeemik Jüri Nuut, Juhan Smuul, Ita Saks.
Seal said 1944. aastal kokku Otto Tiefi varivalitsuse liikmed. Pärast Aino ja Oskar Kallase lahkumist Rootsi 1944. aastal elas nende korteris Ilmar Nuut, hilisem Eesti NSV haridusminister. Vahepeal asus klaver Märjamaa-lähedases talus ning viimased 15 aastat on see jälle olnud Tallinnas. 2011. aasta novembris annetasid J. Beckeri Eesti rahvuslikule klaverimuuseumile Einike ja Rao Laidsaar.
Tartu vaim ja klaver
Eestis on enam kui sajandi vältel olnud kombeks, et keskklassi kuuluva intelligentsi haridus- ja kultuurielu enesestmõistetavaks osaks oli kodune musitseerimine, mis eeldas eelkõige klaveri olemasolu.
Eesti klaverimuuseum korraldab sügisel Tartus Tasku keskuses kuu aega kestva klaverifestivali „Tartu Vaim ja klaver”. Selle käigus toimuval klaverinäitusel on kavas eksponeerida ka Aino ja Oskar Kallase kultuurilugu kandvat tiibklaverit J. Becker. Põnev uurimisteema tulevikuks on, kuidas tiibklaver J. Becker Kallaste peresse sattus ja kas see oli juba ka varem, näiteks Tartus elamise päevil, nende omandis. Klaverifirma J. Becker asutati Peterburis 1841. aastal.
20. sajandi alguseks kujunes sellest Tsaari-Venemaa üks produktiivsemaid klaveritootjaid. Aktiivseimal perioodil, 1910–1913, toodeti aastas kuni 1800 klaverit. Kallaste klaver on valmistatud oletatavasti 20. sajandi algusaastatel. Pillil on huvitava välimusega noodipult. Puldi pitsilise mustri vasakpoolsesse ossa on põimitud kirillitsas klaverifirma ja parempoolsesse ossa Peterburi linna nimi, kusjuures see pole tervikuna mahtunud ja nii on kirjas lihtsalt „SPburg”. Puldi keskosa kroonib vapina mõjuv meister Jakob Beckeri initsiaalidest koosnev ilustis.
Folklorist ja diplomaat Oskar Kallas oli üks innukamaid Jakob Hurda algatatud rahvaluule, rahvaviiside ja vanavara kogujaid, eesti rahva muuseumi asutajaid ja selle etnograafiakogu aktiivsemaid täiendajaid ning ERM-i arhiivraamatukogu rajajaid.
Oskar Kallas algatas rahvaliikumise eestipäraste eesnimede kasutuselevõtuks. Tema oma laste nimed – Virve, Laine, Sulev ja Hillar – olid otseseks eeskujuks. Sündinud Saaremaal Kaarmas, õppis Oskar Kallas Tartu ülikoolis, jätkas õpinguid Soomes Helsingi ülikoolis, kus tutvus Aino Krohniga, soome tuntud keelemehe ja kirjaniku Julius Krohni tütrega, kellest sai 1900. aastast tema abikaasa. Aastail 1903–1918 elas abielupaar Tartus.
Soome-Eesti kultuuriühtsuse sümbol
Aino Kallas oli suure eruditsiooniga naine. Ta osales aktiivselt Noor-Eesti ja Eesti kirjanduse seltsi tegevuses. Estonia uue teatrimaja avamisel pidas ta seltsi nimel tervituskõne. Temast sai Eesti ajalooainelise kirjanduse kõige aktiivsem viljeleja ja sellisena kirjutas ta oma nime eesti kirjandusloo kuldsesse raamatusse.
Aastail 1918–1934 oli Oskar Kallas Soomes ja Inglismaal diplomaatilisel tööl Eesti vabariigi suursaadikuna. Aino Kallas kui suurilmadaam oli igati oma mehe positsiooni vääriline ning jätkas tihedat kirjanduslikku ja seltskondlikku tegevust nii Helsingis kui ka Londonis.
Viimase aja klaveriavastusi
Praeguse seisuga on Eesti klaverimuuseumil teada 75 eesti meistrite valmistatud klaverit. Viimane leid pärineb detsembrist 2011 – pianiino A. Emmo. Klaveri jälile sain tänu oma Elleri muusikakooli kompositsiooniõpilasele Imre Rohuväljale, kellega vesteldes selgus, et tema vanavanaisa oli klaverimeister Ado Emmo, eludaatumid 1886–1964. Emmo elas ja tegutses Tallinnas Eesti vabariigi aastatel ning valmistas ca 25 musta ja pruuni värvi pianiinot. Tänu Imre emale Lembe Rohuväljale saigi peagi üks A. Emmo nimeline pianiino leitud ja see asub Tallinnas Mähel.
Klaverileide tuleb järjest juurde. Kõik pillid ja andmed nende kohta aitavad lahti kirjutada eesti klaveriehituse ja -kultuuri rikkalikku ajalugu. Siinkohal üleskutse: ootame teavet nii Eesti kui ka teiste maade vanematest klaveritest, eriti seostatuna väljapaistvate isikute, sündmuste või kultuuriasutustega (klaverimuuseum@info.ee, alo.poldmae@mail.ee, tel 529 9137).
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
