Eestis on jätkuvalt puudu haritud ametnikest. Aastas on neid vaja sadakond uut, kuid nii palju riigiteaduste magistreid ei tule Tartu ülikoolist, Tallinna tehnikaülikoolist ja Tallinna ülikoolist ka kolme peale kokku.

TLÜ riigiteaduste instituudis on tänavu hea aasta, magistriõpingud lõpetavad 30 noort, lisaks kaheksa Rakvere kolledžis. Instituudi direktor Leif Kalev ütleb, et lõpetajatel on ammu ka töökoht olemas.

Seisab veendunult Tallinna ülikooli eest
Direktori enda valis senat mais riigiteooria professoriks. Tal on seljataga kolm bakalaureuseõpet Tartu ülikoolis: õigusteaduses, avalikus halduses ja politoloogias, mis nüüd on magistrikraadiga võrdseiks tunnistatud. Seejärel on ta saanud Tartu ülikoolis sotsioloogia teadusmagistriks ning Tallinna ülikoolis riigi- ja poliitikateaduste doktoriks. Uurib riiki kui poliitilist ühisruumi, ka seda, kuidas euroopastumine ja üleilmastumine Eestit muudavad.

„Eestikeelne Eesti jääb nähtavas tulevikus alles, kuid teiseneb,” on Leif Kalev veendunud. „Tallinna ülikooli on eeskätt vaja eesti rahvuskultuuri ja omariikluse kestmiseks! Ülikool on kõrgel tasemel akadeemiliste arutelude koht, teadmispõhise riigivalitsemise tugipunkt pealinnas. Ja vajalik ka selleks, et tagada Eestis teaduslik mitmekesisus. Juba praegu on näha, kuivõrd erinevaid koolkondi ühe ja sama eriala inimesed Tallinnas ja Tartus kannavad. Nii on Eesti tudengitel, õppejõududel ja teadlastel palju suuremad akadeemilised valikuvõimalused,” on Leif Kalev TLÜ vajalikkuses veendunud.

Vivat akademia, vivant professores
Eestis on praegu nii mõndagi kaugelt rohkem, kui siin eales on olnud. Olgu näiteks toodud raha, üliõpilased, õppejõud. Pea iga ülikooli sees on veel mõni akadeemia. Professoriks võidakse sind valida ka siis, kui oled pärast keskkooli lihtsalt veel viis aastat koolis käinud. Või oled hoopis hulga kraaditöid kaitsnud nagu Leif Kalev. Kui meid pole miljonitki, siis oleme ehk ülemäära akadeemilised?

Leif Kalev: „Hakakem seda asja arutama selle kandi pealt, et potentsiaalseid professoreid on ühiskonnas alati palju rohkem kui pärisprofessoreid. Kõik lihtsalt ei vali seda teed. Inimeste andekus avaldub ju väga erineval moel ja nii ongi mõistlik. Küll aga vajame muutunud ühiskonnas targemaid töötajaid. Kõrgharidus laieneb kogu maailmas ja see on loomulik.

Eestis levinud kurtmine kõrghariduse ülepaisutatuse pärast seostub väga paljus omaaegsete erakoolide tekkimisega, mis masindasid läbi suuri põlvkondi, ent ei suutnud kindlustada kvaliteeti, akadeemilist järelkasvu. Viimase seitsme aastaga on kõrgkoolide arv meil kahanenud, ka erialade arv on vähenenud, kuigi veel mitte nii palju. Tudengite arv on Eestis stabiilne, keskmine vanus on tõusnud. Kõik see näitab, et kasvuaeg sai aastatel 2005 ja 2006 läbi.

Meie kõrghariduse suurim häda on ehk selles, et väga palju pakume esimese taseme koolitust, bakalaureuseõpet, mille kvaliteet on väga varieeruv. Magistri- ja doktoriõpet on liiga vähe ja kvaliteet kõigub siingi. Pikemat akadeemilist arengut ei ole me oma ülikoolides suutnud veel piisavalt toetada.

Arvan, et Tallinna ülikooliski vajame praegusest üksjagu rohkem professoreid. Sellesse ametisse valimisel on Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides ranged kvaliteedinõuded, mida hoolega järgitakse. Erandiks on vaid kunstierialad, kus võib tõesti omaaegse viieaastase kõrgharidusega professoriks saada. Seal on nõutavad sootuks teised pädevused, kuigi ka see, mida nemad teevad, oskavad, peaks olema teaduslikult analüüsitav.

Nii tuleks kunstirahvale endale kasuks, kui nad oma latti kõrgemale tõstaksid, kandidaadilt näiteks ka publikatsioone nõuaksid. On ju ka teadus loometöö.”

Täispikka artiklit loe Õpetajate Lehest