Kalle Klandorf: Lõpetame selle ajupesu ja manipuleerimise
Oma kahes Delfis ilmunud artiklis on Jüri Estam võtnud kriitilise vaatluse alla kadunud Harri Mägi raamatu „ENSV KGB tegevuse lõpetamine“. Eht estamlikult viib ta faktide võrdluse enesele sobilikku retoorikasse ja alustab tolleaegsete riigijuhtide kritiseerimist. Kahjuks teeb ta seda teatud poliitiliste eelistuste vaatevinklist nagu ta tegi seda olles Ameerika Hääle või Vaba Euroopa ajakirjanik. Tulles väliseestlasena 90ndate alguses Eestisse, ei hoomanud ega hooma ta ka praegu tegelikku olukorda Eestis. Inimesena, kes ei olnud tolleaegsete sündmuste keerises, võtab ta vabaduse kritiseerida sel ajal vastu võetud ajaloolisi lahendusi.
Kõigepealt jääb selgusetuks, milline katastroof Eestit 20 aasta eest õigupoolest tabas. Jüri Estam kirjutab, et Harri Mägi manas meie silme ette, kui nõrgad ja abitud me olime, kaitsmaks rahvuslikke huve 1991. aastal.
Veelgi hullem. Artikli autor paneb kahtluse alla laulva revolutsiooni ja nimetab seda deliiriumi ajastuks. Ma saan aru härra Estami kibestumisest, sest tema ju ei võtnud osa nendest sündmustest, tänu millele Eesti taasiseseisvus. Veelgi rohkem, keegi ei küsinud temalt nõu, millist teed valida, kas veretut või verist. Et Estam teenis aastatel 1971-1975 USA eriotstarbelistes vägedes, unistas ta ilmselt mõnest sõjaväelisest ametikohast ja küll ta siis oleks siin alles tuld andnud.
Kähmlus merejalaväelastega
Hirmus asi juhtus Kodanike Komiteede kongressi esimese istungiga. Jüri Estamile ei antud Eestisse sissesõiduviisat. Isegi sellest rongist jäeti teda maha. Ja kui härrasmees lõpuks meie juurde pääses, siis inglise keele toimetajaks võõrkeelse ajalehe „Estonian Life“ juurde. Jällegi tühjad pihud.
Millegipärast ei taha Estam mõista, et KGB arhiivide väljaviimine Venemaale algas juba 80ndate aastate lõpus. Loomulikult ei pea KAPO esindaja Martin Arpo Jüri Estamile midagi seletama selle kohta, kas KAPO oleks olnud võimeline üle võtma KGB agentuuri arhiive, mida enam Eestis ei olnud. Jüri Estam unustab, et sel hetkel sellist organisatsiooni nagu kaitsepolitsei amet ei olnud. Võis olla vaid väike osakond siseministri haldusalas. Pakun välja, et sel hetkel seal üle 20 töötaja ei olnud. Aga seda teab paremini tolleaegne KAPO juht Jüri Pihl, kes juhtumisi oli ka Hardo Aasmäe komisjoni, mis võttis üle KGB varad, liige.
Jüri Estam tuletab meelde 1991. aasta 27. augusti aktsiooni, kui kaitseliit soovis omal initsiatiivil üle võtta KGB maja Tallinnas. Ja jumal tänatud, et seda katset ei toimunud. Estam väidab, et üheks sellele üritusele piduri vajutajaks võisid olla nii Edgar Savisaar kui ka Andrus Öövel. Ausõna, kui need mehed seda tegid, siis tuleb nende ees müts maha võtta. Kellelegi ei olnud vaja lühikest, verist ja juba ette kaotusele määratud lahingut.
Siiski - mingil hetkel toimus kerge lahing Tallinnas Marja tänaval, kui üks kaitseväe allüksus proovis jõuga üle võtta venelaste käes olevat sõjaväeosa. Pärast lühikest kähmlust Venemaa merejalaväelastega tehti meie mehed relvituks ja pandi luku taha. Aga see oli hiljem raamatus kirjeldatud ajast.
Kuidas käituda?
Estam esitab küsimuse kuidas oleksid käitunud enesesse uskuvad Vabadussõja–aegsed väejuhid? Väejuhid juhivad lahinguväljal vägesid. Kui oleks toimunud lahingud, oleks väejuhid sõdinud. Kindlasti oli suur osa Eesti väejuhtidel (kindral Ernst Põdder) selles, et 1924. aasta mäss maha suruda. Tuletan veel seda meelde, et need Eesti väejuhid olid oma suurepärase koolituse saanud Tsaari Venemaal. Samuti on sõjaväelise hariduse saanud Venemaal, küll NSVLi kõrgkoolides, paljud Eesti praegused väejuhid (erukindral Ants Laaneots).
Ma ei kahtle selles, et ka Laaneots oleks välise või sisemise ohu korral vapralt meie vägesid juhtinud. Aga ma ei ole kindel selles, et need mehed oleksid asunud rünnakule ja pidanud sõda kahtlaste andmete põhjal, et kusagil on mingid dokumendid. Ka meie riigijuhid, sõjaväelased ja politseinikud teadsid, et väärtuslikud dokumendid on kas ära viidud või hävitatud.
22. või 23. augustil 1991. aastal külastasin ma koos president Arnold Rüütliga NSVLi Riikliku Julgeolekukomitee peahoonet Moskvas. Keskööl võttis meid vastu NSVLi KGB uus ülem Vadim Bakatin. Vestluses Arnold Rüütliga puudutati ka KGB arhiivide saatust. Bakatin ütles, et agentide toimikud, agentuurtoimikud ja töötluses olevad toimikud on kõik Venemaale evakueeritud. Kui härra Rüütel avaldas soovi neid toimikuid Eestile tagasi saada, teatas Bakatin, et Eestis oli värvatud üle 10 000 agendi. Ta arvas, et Eesti on väike riik ja kui Venemaa annaks need toimikud tagasi algaks meil kodusõda.
Ja nüüd paneb mind imestama, et pärast seda avaldust soovib keegi veel rünnata igaks juhuks KGB Eestis asuvat peamaja Pagari tänaval. Andke andeks, aga see oleks olnud sulaselge provokatsioon. Seda enam, et 27. augusti varahommikul viibisid Pagari tänava hoonetes ka Nõukogude Armee täies relvis sõdurid.
Kas hakata vastu?
„Oleksime pidanud käituma nagu enesekindel riik, võttes KGB ja selle varad ühe ropsuga üle, nagu seda tehti mujal, halbade tagajärgedeta. Või oleme me muutunud aastatel 1918-20 edukat vabanemissõda pidanud rahvast jänesteks?“ Lugedes seda Jüri Estami tsitaati, näen ma teatud ringkondade kurbust selle kohta , et Eesti taasiseseisvus ilma verevalamiseta.
Lugupeetud härra Estam, me ei olnud veel 1991. aasta augustis lõvideks saanud, sest Te ju mäletate, et pärast 20 aastat vabadust tuli aasta 1940. Siis anti oma riik ilma ühegi pauguta ära. Kas oli see riigimeeste tarkus või kartus, sest enamik tolleaegseid riigijuhte olid ju need, kes Eestile vabaduse välja võitlesid. Esimeste repressioonidega kuni juunini 1941 kaotas Eesti umbes 15 tuhat oma paremat esindajat.
Las selle üle vaidlevad ajaloolased, kas Eesti oleks pidanud NSVLi vastu sõtta astuma või mitte ja kas meid selles sõjas oleks toetatud. Ma kahtlen selles, et kui me ise oleksime alustanud 1991. aastal mingit lahingutegevust, kas siis oleks meid rahvusvaheliselt mõistetud ja toetatud. Kas mina ja minu pere oleksime veel elanud ja kas Teie oleksite viibinud Eestis. Ühes oma kirjutises nimetab Jüri Estam 1992. aasta 28. juunit, mil toimus Põhiseaduse rahvahääletus, enese jaoks mustaks päevaks.
Me oleme elanud selle Põhiseaduse järgi juba 20 aastat. Need, kes sellele tookord vastu hääletasid või julgevad selle üle veel täna ilkuda, ei ole Eesti riigi poolt, ei ole Eesti inimeste poolt, ei ole meie saavutuste poolt. Loomulikult on meil paremaid ja halvemaid päevi, aga see on meie riik ja meie põhiseadus, mille järgi me elame.
Ühes blogis kirjutati Jüri Estamist järgmist: „See Estam on üks paras ajupesija, kes manipuleerib rahvustunnetel.“ Lõpetame selle ajupesu ja manipuleerimise ning läheme parem asjaga edasi.
